23. juuni 2020

"Me tegime seda taas! Arina keeruline operatsioon möödus väga edukalt!"

Eilne päeva oli hullumaja ja tunnen end tänagi nagu oleks teerulli alt läbi käinud. Kogu see lugu on väga emotsionaalne ja paha ning seda kõigi õnnetuseohvrite seisukohalt. Mul on küll kümme kesta ümber, ei-ei, lausa kaitsevallide ja -müüride kompleks on see ikka, kuid üleeile hilisõhtul hakkas üks naine sellest läbi astuma nii, et kivipuru taga. Tegin seda, mida pärast kurikuulsat kohtukaotust ikka teen - lasin jalga enne kui suur õnnetus kätte jõuab. Midagi pole parata - see oli iseloomu ja suhtumist Eesti riigi õigussüsteemi ning naissoosse muutev otsus.

Oleg ja koer Arina tegid aga mu kaitsmemeetmed pihuks ja põrmuks ning joosta polnud kuhugile. Ei tea isegi kuidas see neil õnnestus? Võib-olla on asi selles, et olen ise samas olukorras olnud. Viimati paiskas mu sisemuse sama sassi Konstantin Živetjevi pere, kellele kogu hingest kaasa elasin ja raviraha koguda aitasin. See õnnestus hästi. Suhtlesime toona veel üsna jupp aega, aga täna tegelikult ei teagi kuidas Kostjal läheb? See viga tahab parandmist, oleks vaid numbrid alles.

Siis oli mul vägev meediakahur kasutada ja hädalised said suuremat abi. Täna paugutan hernepüssiga, aga asja ajab ära seegi ning käesolev lugu on selle ilmekaks tõestuseks. Ei hakka kõike taas üle nämmutama ja kel taust teadmata, see saab eilse üleskutsega tutvuda kui selle lingi lahti klikkab. 


Hakkame pihta olulisest ja Arina väga pikk ning keeruline operatsioon möödus edukalt. Ilmselt vaid täiuslikkusega leppiv loomaarst dr. Ranno Viitma jäi tagasihoidlikuks:

"Tegin, mis suutsin. Alati tahaks, et mõni asi paremini õnnestuks, aga operatsioon täitis püstitatud eesmärgi ning kõik eeldused paranemiseks on Arinale loodud."


Röntgenpildi peal tundub asi lihtne, aga päriselus on asjalood risti vastupidised. Kujutage ette selgroogu ja seal sees olevaid juhtmepuntraid või närvisüsteemi "kaableid" - üks vale liigutus ja sa ei kõnni. Teine vale liigutus ja kannad elu lõpuni mähkmeid.

Risk kahjustada on megasuur. Ka lülisse paigaldatud kruvid peavad välja ulatuma sajandikmillimeeter ning mitte üks gramm rohkem ega vähem - kohe on pekkis! Vabandan kellaseppade ees, aga võrreldes selle tööga olete te lihtsalt ühed parajad rohmakad söekaevurid.

Operatsioon kestis kella seitsmeni õhtul ja Eriveti loomakliiniku personal oli rampväsinud. Nii palju siis kella kahesest sulgemisest ja küllap said nad kõik oma kallimate käest kodus pragada, et töö on tähtsam kui pere. Kindlasti see nii ei ole, aga teinekord kipub nii minema. Olen äraütlemata tänulik, et nad Arinale vastu tulid. Olin ikka püstihirmul ning lausa ei julgenud koera liigutadagi kui tema tervislik seisund mulle täies ulatuses kohale jõudis.

Kuu lõpus, lisaks veel enne aasta suursündmust Jaanipäeva, võib annetusi küsima hakata ainult napakas. Tund peale postituse avaldamist oli laekunud ainult tuhat nelisada eurot ja hirm puges hinge, et Arina veab kogu ühingu põhja. Pole hullu ja oleme miinustest ennegi välja rabelenud. Jõudsin koju nii hilja, et pugesin oma koertega metsast naastes arvutit lahti tegemata kohe põhku. Täna hommikul pangakontot sirvides jäi aga imestusest suu lahti - 1407 inimest annetasid Arina raviks ühtekokku 23 857 eurot ja 86 senti.

Sõbrad, sellega see kaastunde ja headuse paraad veel ei lõppe. Kirjakastis ootas mind uus üllatus, millesarnast varem pole olnud:

"Hea Heiki,

Meie ettevõte AS LTH-Baas tasub kõik Arina ravikulude arved. Juhatuse kinnitus ja kooskõlastus selleks on olemas. Tehke kõik vajalik, et meie hea kolleegi lemmik päästa. Raha taha ei tohi midagi jääda, oluline on lemmikloom päästa.

Tatjana, meie hinnatud kolleeg, kes võitleb hetkel oma elu eest, ei tohi millegi pärast muretseda, tema peab oma võitlust pidama ning selle kindlasti võitma.

Austusega,
Pille Järvekald
Human Resource Manager"

Ka sellega pole veel kaugeltki kõik. Ei usu? Palun lugege ka järgmine kiri läbi:

"Tere, Heiki! 

Kirjutan seoses täna postitatud liiklusõnnetuse ja koera operatsiooniga. Kirjutan Küehne +Nageli IT Keskuse personalijuhina. Olegi näol on tegemist meie ettevõtte töötajaga. Soovime kõikvõimalikul viisil Olegi toetada ja muuhulgas omalt poolt tasuda puudujääva operatsiooni summa. Ma ei tea, milline seis annetustega praegu on ja mis on koera operatsiooni maksumus? Olen tänulik, kui saate selle kohta täpsemat infot jagada. Aitäh, et Olegi toetate! 

Parimate soovidega, Marge Roosi"


Pagan, see liigutab ja võtab silma niisama ka veele. Kas te teate Eesti ajaloost mõnda juhtumit, mil firma enda töötajate eest niimoodi seisab ja nõustub nende lemmiklooma ravikulu katma? Ja nii mehe kui naise töökoht! Mina küll ei tea, sest taolist asja pole minul veel kolmeteist aasta pikkuse avaliku loomakaitsja karjääri jooksul juhtunud. See on lausa sõnulseletamatu pretsedent!

Õhtul rääkisin Olegiga telefonis ja viisin ka tema operatsiooni üksikasjadega kurssi. Oksana, Olegi õde tuli aga koos oma perega Loomade Kiirabi Kliinikusse, et Arinale ööhakul pai teha ja head taastumist soovida. Kliinik tagastas talle hommikul arve eest tasutud 376.78, mille Loomapäästegrupp koheselt ära klattis. Nii on aus ja nii sai lubatud. Rahadest veel rääkides, siis eilse seisuga on Arina ravi senine maksumus 3050.86, millele hakkab juurde tiksuma ööpäevane valmisolek teda aidata ja ravimid, sest koerake jääb jälgimise alla veel vähemalt kümneks päevaks. Me ei võta ei riske ja nii on kõige kindlam kui õppinud arstid kogu aeg ligi on. 

Ainult Arina ravi tarbeks on esialgu broneeritud 10 tuhhi. Pärast vaatame edasi täpselt nagu Täpigi puhul. Mõni ühing püüab ehk näidata väiksemaid annetusi, sest hala käib ju asja juurde. Me oleme gängis teist meelt ja aina suuremad annetustenumbrid näitavad usaldust organisatsiooni ja toetust meie valitud kursi vastu. Me oleme selle üle uhked ja sestap ei pea te isegi üheski komakohas kahtlema - läheb hästi, saate teada. Kui kehvasti, siis ka seda ei salga me maha. Kiirabi Kliiniku loomaarst dr. Anu Poopuu ulatas mulle veel ühe sedeli, millel ilutses soomest pärit kodaniku kontakt ja kategooriline sõnum:

"Tungivalt palun Arinat mitte eutaneerida! Tasun kõik arved ja tagan ravi ka Soomes kui Eestis pole taolist võimalust. Juhul kui omanikud vigastuse tõttu koerast loobuvad, siis pakun Arinale kodu!"

Ei liialda kui ütlen, et suhtlesin eile umbes saja inimesega. Kõik nad pakkusid abi ja toetust. Ma ei mäleta te nimesid ega ka seda mida pakkusite, sest jooksin ringi nagu siil udus. Panin jooksvalt vaid paberile moblanumbrite lõpud kirja:

0940 - Viimsi, Arinale rattad, pesa ja mähkmed
2541 - Arinale kvaliteettoitu kasvõi tonn
359 - Arina massaaž
774 - Saku, Arinale mähkmed

Õhtul tõin Viimsist abirattad ja muu pakutava ära. Nende koer oli just 16 aastaselt surnud, aga enne seda elas tänu sellele kremplile vägagi hästi. Olge te tänatud, kuigi nimesid ei mäleta. Vene pere, toredad inimesed. Tänusõnad kõigile, kuigi personaalselt oskan need edastada vaid operatsiooni läbi viinud dr. Ranno Viitmale. Paneme nad kuidagi ikka ritta:
  • Aitäh PERH'i EMO rahvas, et hüva nõu ja inimliku suhtumisega kaasa aitasite! Me oleksime ikka jänni jäänud!
  • Aitäh Grity ja Julia luutsemendi eest. Ilma teie kiire ja olulise abita oleks Arina elu vaid ühe valeliigutuse tõttu võinud kasvõi täna otsa saada!
  • Aitäh Erivet loomakliinik! Te olete lihtsalt vaimustavad!
  • Aitäh Loomade Kiirabi Kliinik, selle eest, mida Arina jaoks juba tegite ja jätkuvalt teete!
  • Aitäh Pille Järvekald ja As LTH Baas, Aitäh Marge Roosi ja Küehne IT Keskus! Olen lausa sõnatu teie algatuse ja valmisoleku pärast!
  • Aitäh 1407 head annetajat, kes Arinale elulootuse andsid! Aitäh kõik telefoniannetajad, kes ei pidanud paljuks meie abiliinidele helistada! See kõik kokku on nii vägev!
Pärast
Enne













Saime taas oma jõududega hakkama ja see tekitab paganama hea enesetunde. Riskid on maandatud, gängi juhatus ei pea oma siseorganeid võlgade katteks müüma hakkama ja saame vabatahtlikele jälle suurema vabaduse loomade-lindude päästmisel anda. See kõik on tore. Headust on palju, aga paganama kahju, et see ainult väga halbadel juhtudel välja lööb. See võiks meid ju iga tund, päev ja aasta ümbritseda. Eks ole? PERH-is märkasin bosside kabineti seinal tsitaati, mida tahan ka teiega jagada:

"Visioon tegevusplaanita on unistus, visioonitu tegutsemine aga õudusunenägu!"

See moto on nagu rusikas silmaauku, sest Loomapäästegrupil on alates loomisest visioon, taktikaline plaan ja kindel eesmärk, mille poole tasasel sammul liigume. Aitäh, et käite seda käänulist rada ja teostate seda unistust koos meiega! Ma ei tea milline lõpp sellel konkreetsel lool tuleb? Võimalikud on kõik variandid. Mina tean, sina tead, kõik teavad aga seda, et me ei jätnud Olegi ränkraske murekoorma alla üksinda lämbuma ning see ongi vast selle väga kurva loo kõige olulisim ja tähtsaim tõdemus.