19 juuni 2020

"Lasnamäe linnutapjad ei lõpeta! Sedapuhku lõigati varesepoegadel jalad otsast!"

Loomapäästegrupp sai eile väljakutse aadressile Mäe tänav 2. See asub Tallinnas, Lasnamäel üsna Narva maantee lähistel. Teate edastanud inimene märkas midagi varese jala küljes. Pealinnas tuuseldab lisaks vabatahtlike eraautodele ringi kaks päästekaubikut ning sedapuhku sattus Kelli Samberk lähemal olema.

Kelli on aastaid loomi aidanud ja tema senised kogemused on suuremal määral seotud eelkõige kassidega. Ta on näinud milliseks enneolematuks julmuseks inimloom valmis on. Loomapäästegrupiga liitumine avardas kahjuks ta silmaringi veelgi, sest julmust peavad taluma ka teised loomaliigid. 

Iseäranis kaitsetud on linnud. Nende saatus ei lähe eriti kellegile korda. Omamoodi loogiline ka, sest imetaja saab eelkõige ikka imetajast aru või vähemalt üritab saada. Kalad, linnud, kahepaiksed ja roomajad jäävad juba emapaatia mõjusfäärist välja.

Kellit kergelt verest välja ei löö, sest ta on aidanud väga "katkiseid" loomi. Eilne vaatepilt lõi ta aga pahviks. Mida ma pläran? Šokis ta küll nüüd polnud ja pigem "nõutu" oleks antud juhul õige sõna: 

"Nägin teepervel ühte surnud varest, aga lähemalt ei hakanud uurima. Siis märkasin seda elusat varest, kellele abi kutsuti. Ta jalgade küljes oli sinine pael, mis seotud ilusti risti ja väga tugevalt umbsõlmedega, et lahti ei tuleks. Kurat! Mõlemad jalad olid kinni seotud! Kes see nii küll teeb!?

Alul arvasin, et linnuke on väärarenguga, sest ka kolmas jalg hakkas silma. Harutasin seda paelapundart lahti ja nüüd jäi mul küll suu vastikusest ammuli - see kolmas jalake ei kuulunud talle vaid oli mõnelt teiselt linnult ära lõigatud ning spetsiaalselt sinna koos sama paelaga seotud! Ainult väga haige inimene või sadist saaks nii teha!"

Sadist ongi tegelikult peast haige inimene, aga meite riigis neile väga tähelepanu ei pöörata. Olen kokku puutunud üsna mitme tädiga, kes hiljem vehivad mingi paberilipikuga, mis tõendavat ta vaimset puuet.

"Sa ei tohi avalikult minust kirjutada, sest see käib delikaatsete isikuandmete alla!"

"Ei mina tea kas sa oled palju või väheke loll? Näen, et sa pole kinnise aia taga, toimetad igapäevaselt ringi, räägid esmapilgul täitsa mõistlikku juttu ning Eesti riik on sulle isegi juhiload välja andnud. Järelikult kirjutan ja anna mind siis kohtusse!"

Kohtusse pole mind kaevatud, aga ei hakka teid spetsiaalselt nende lugude juurde lingiga suunama. Ühel juhul ikka kaevati ka, aga kuskile see ei viinud kuid asi polnud blogiloos vaid äravõetud loomades. Las jääda - vanad lood juba ja ka kohtunik oli seda meelt, et on parem kui taoline inimene oma loomi kätte ei saa.


"Sähke! Vaadake! Me oleme jõhkrad ja nalja ei mõista! Kartke ja kahetsege! Lasnamäe maffia tegutseb!"

Kellil oli see lugu meeles ja hing ei andnud asu. Sestap otsustas ta kogu ala põhjalikumalt üle vaadata ja kahtlustus pidas paika - ta leidis veel neli surnud varesepoega, kel kõigil jalad otsast lõigatud. 

"Ikka juhtub! Kah asi, millest kirjutada ja pealekauba on neid vareseid niigi palju!", kehitab tavakodanik ükskõikselt õlgu.

Tõsi, aga see ükskõiksus maksab kunagi meile endile kätte, sest julmad ajuvigased ühel heal päeval enam lindude, oravate ja kassipoegadega ei piirdu. Teaduslikult uuritud fakt, mitte minu meelevaldne arvamine. Toon empaatiavõimetute jaoks teistsuguse näite, mis ehk paremini arusaadav. Kõnnite suveõhtul rahulikult mööda vaikset tänavat ja märkate aias viite mängivat last. Ronite üle aia ja püüate nad ükshaaval kinni. Suure nutu ja kisa saatel raiute ning saete neil jalad otsast. Seejärel püüate viimase ellujäänu, tillukese Mati kinni, köidate ta jalad ning eraldi seote tema külge ka just kahekuiseks saanud Caroline jalakese.

"Mine pekki! See on ikka väga haige ettekujutus ja taolisi asju päriselus ei juhtu!"

Ma loodan, et teil on õigus ja seda tõesti kunagi ei juhtu. Parim tee selle tagamiseks on need julmad nolgid, tulevased mõrtsukid kätte saada. Kui nägid miskit, siis anna teada ja seda nii lindude kui su enda ohutuse pärast!

1414 või help@animalrescue.ee