Täna käis küll päris käbe see Pärnust vigastatud looma Tallinna toomine. Mulle vähemalt tundub, et kõik toimus justkui sekunditega.
Rebese-nime kandev koer oli sõidu ajal rahulik, aga mingi hetk viskas tal üksi olemine vist üle ja puges esiistmete vahele mulle seltsiks. Ma küll üritasin teda tagasi suruda, aga see ei õnnestunud. Siis viskas aga kõrvalistme ette maha ja vaatas ainiti otsa.
Loomade Kiirabi Kliinikusse astus ta sisse täitsa omal jalal. Ma ei uskunud oma silmi, sest teisest masinast tuli ta ju süles bussi ümber tõsta. Dr. Karl Armin Pulk tegi kiiruuringu.
"Pane ta nurgapuuri ja võtan kohe järgmisena ette. Üks sisemise verejooksuga patsient on ees - tema on kriitilisem. Mis juhtus?"
"Hüppas aiast välja ja maastur sõitis üle. Pea on kõige halvemini viga saanud, silmast tuli verd, pealaelt ka. Käpad kompasin üle , tunduvad terved, toetab ka."
"Ta pole siis ju koer vaid lausa superman!"
"Olen täitsa sama meelt. Imelugu on teda vaadata praegu"
Rebase omanikele on vajalik info üksikasjalikult edasi antud ja nüüd olete ka teie kursis. Pöidlad pihku ja hommikul juba uued uudised kui talle külla lähen. Ega meie enam suurt nagu teha enamat saagi. Arstid müttavad edasi - võtavad ajuturse maha ja valu ära, laulavad ehk magama ja teevad pai ka. Ma tahtsin ka paitada, aga ei julgenud, kartsin haiget teha. Täpselt selline tunne, et osa koljust on sisse surutud, aga see ei saa ju võimalik olla, sest siis ta ei liiguks!
Pärnu naiskad Helen ja Liia olid täna ülioperatiivsed ja karmid tädid kamandasid ka oma abikaasad koera päästma. Hea töö ja teist saab veel asja kui külm ära ei võta. Üksjagu rahulikuma meelega saab nüüd magama minna. Eks ole? Tänan kaasa elamast!
