Hommikul ärkasin kindla teadmisega, et täna püüan Kalamaja legendaarse tabamatu hulkurkoera kinni ja viin ta Loomade Kiirabi Kliinikusse tervisekontrolli. Arstid oleksid seejärel juba otsustanud kas tema elupäevi saab veel pikendada või aitavad vanuril surmaeelne vaevaline vindumine vahele jätta.
Selle koeraga on palju vaeva näinud Aleksandr Gribov ja mees on talle viimased seitse aastad pea igapäevaselt süüa-juua viinud. Ometigi pole see vaev veel piisav, et Žorik teda usaldaks ja ligi laseks. Meeldib see teile või mitte, aga palun Žorikut käsitleda metsloomana, kes on siinse linnaruumi oludega kenakesti kohanenud. Saab eluga hakkama ja kusjuures väga hästi!
Eile sai Sass täpselt nagu minagi enneolematu teoga hakkama ning nimelt õnnestus tal samuti üliettevaatlikule koerale pai ja kalli teha. Irina ja Galina olid kadedusest sinised:
"Sa hoolitsed ta eest ainult seitse aastat! Meie juba kolmteist, aga pole veel ligi pääsenud!"
Naistel pole põhjust kadestada ja küsimus polnud mitte usalduse võitmises vaid Žorik oli lihtsalt nõrk. Aleksandr helistas ka raudteefirmasse ja andis rööbastel magavast kutsast teada:
"Ta läks sinna ilmselt surema. Olge ettevaatlikud kui võimalik!"
"Täname teatamast ja anname rongijuhtidele info edasi. Õnneks pole seal suur liiklus ja Tööstuse tänava ülesõit võtab nagunii hoo maha."
Ja käisidki ka raudtee-mehed asja kontrollimas. Vähemalt Sass nägi rööbastel sõitvat maasturit ja arvas, et küllap nad tulid oma silmaga asja vaatama. Rahvas jaguneb laial leeris kolmeks - ühed nõuavad eutanaasiat ja Tallinna loomade varjupaik on meeletu surve all. Teised nõuavad ta ellu- ja rahule jätmist. Kolmandad aga on just armastusromaani läbi lugenud ja on seda meelt, et koer vajab kodu ja kedagi, kes teda siis meeletult armastaks.
Toon viimastele näite, mida teie plaan päriselus tähendab - Žorik läheb stressi, passib toanurgas, ei söö-joo. Siis te tarite ta kliinikusse, kus pannakse tilguti alla. Et ta päris kokku ei kuivaks, siis saab ilmselt ka augu keresse ja sondi makku, kustkaudu vedelat lurri sisse valada tuleb. Seejärel ta ikkagi võõras keskkonnas sureb. Päästjalt tuleb Facebooki kurb postitus:
"Ma nii aitasin ja armastasin, aga kahjuks jõudsin kohale liiga hilja!"
Sajad kaastundeavaldused, "heategija" kloonimissoovitused ja muu taoline kräpp panevad sellele loole punkti. Tõenäoliselt oleks ta loomulikus keskkonnas veidi pikemalt vastu pidanud, aga mitte oluliselt - kuu-paar ehk heal juhul. Täna hommikul läksime Sassiga siis Žorikut auto peale tõstma, aga kuradi koer tegi taas meie kulul nalja. Tõusis püsti ja jooksis üsna kergel sammul eemale. Tõsi, tagaots ikka imenatuke vänderdas küll. Aleksandril oli silmad suure kut tõllarattad:
"Ei ole võimalik! Ta ei liikundki! Kuidas ta seda küll teeb?"
"Tuleta oma vanaema meelde - ükspäev on pikali ja surub peoga tablette sisse, teine päev turnib õunapuu otsas. Nii see käibki ja ju tal oli haigusevimm sees."
"Vähemalt sain teda kallistada! Püüame kinni või?"
"Sa pole ainuke, kes ligi pääses!", tagusin uhkusega rusikat vastu rinda. "Ei püüa kinni, las elab ja olla - nabime siis kinni kui täitsa sirakile jääb ja piinaks asi kätte läheb!"
Žorik eemaldus lenneldes ja turvalises kauguse viskas taas külje maha:
"Imege näppu jopskid! Mind vana partisani te juba elusalt kinni ei võta!"
Eilne kuulujutu lahti laskja vastas kriitikale uue hooga ja uue laimuga. Nüüd olevat ma juba koos oma naisega temalt raha välja nõudnud ning lubas kohtusse minna. Selles loos on aga paar kitsaskohta ja esiteks pole ma temaga eales kohtunud ega rääkinud. Teiseks pidas ta mu naiseks siis ilmselt Katrin Lusti, kes temast loo tegi. Mul pole selle jutu vastu midagi - Kats mulle meeldib, lisaks elame ühes riigis ja linnas ning ka töötasime kunagi koos. Sellest piisab, et abikaasaks kutsuda küll ja küll.
Sõnal on jõud ja mõte võib saada tiivad. Žoriku-skulptuuri paigaldamisidee sai sooja vastuvõtu osaliseks ja paljud inimesed lubasid selle teostumist toetada. Elame-näeme kas saame kohe püsti või kulub selleks mõni aasta.
Teiste seas võtsid minuga ühendust paar firmat, kes sooviksid seda postamenti just enda juurde. Žorik on nii Kalamaja kui Sitsi-kandi koer ja sestap on ülimalt sobilik kui see tulekski nende kahe asumi piirile väga käidavasse kohta. Lisaks on üks ettevõtmistest ka maaomanik ning nii jääks linnalt maalapikese ja lubade lunimine ära, mis võib omakorda võib ju lausa sada aastat võtta.
Esmaspäeval saan juba kokku ja anname unistusele veidi reaalsema raami. Loomapäästet teen ma justkui möödaminnes ega pea seda suureks asjaks. Olin tõeliselt õnnelik kui Riigikogu mu Vanavanematepäeva tähistamistavale õnnistuse andis ning seesuguse päeva Riiklike tähtpäevade kalendrisse lisas. Veel rohkem tekitas heameelt, et inimesed seda ka tähistama hakkasid. Kui Žoriku kuju reaalselt tegelikkuseks saab, siis oleksin ilmselt sama õnnelik! Teeme ära! Järgmisel nädalal "paugutan" uudise ja kamapaania välja ning ootan Kalamaja rahvast koos kõikide loomasõpradega kaasa lööma.
