Viimsi SPA jõulupakkumine: „Lapsed, tulge piinatud ja haiget leeguani vaatama!"

„Sel ajal, kui emmed-issid meie poolt pakutavaid väga kvaliteetseid teenuseid naudivad ja meie kukruid täidavad, võite teie vaadata eksootiliste loomade piinamist

Meil on haige roheleguaan, kellel kohe saba ära kukub. Meil on veel stepisisalik ja stepivaraan, kes elavad sellise nõmeda asja peal nagu saepuru. See on hästi äge, sest neil on sedasi rämedalt vastik olla!

Kallid lapsed! Ja teate mis on kõige toredam? Kõige nummim on see, et oleme nad pistnud väikestesse puuridesse, kus neil on kohe väga-väga paha olla. Kullakallid lapsukesed, tulge meile! Tulge Viimsi SPA lastekeskuse Zoo kohvikusse piinatud eksootilisi loomi vaatama!“

"Fantoomkoer ŽORIK kummitab jälle!"

Põhja-Tallinnas ringi liikuvast Žorikust on palju juttu olnud. Üliarg musta-valge kirju hulkuv koer jäi linnarahvale silma juba suve lõpus ja sellest anti loomakaitse liidulegi teada. 

"Tere, laupäeva öösel poole 3 paiku nägin Põhja-Tallinnas Arsenali keskuse ees silmnähtavalt kodutut koera. Pidasin auto kinni ning helistasin Paljassaare varjupaika, kust minu kirjelduse peale öeldi tuimalt, et see koer elabki seal kandis ja oleme aastaid üritanud teda kinni püüda, kuid tulutult. Rohkem see töötaja mind aidata ei saanud.

„Kiviõli näljutatud koerad vajavad abi!“

Eestimaa Loomakaitse Liit toimetas kokkuleppel omanikuga hoiukodusse kaks ülinälginud koera, kes vajavad nii arstiabi, kui ka rammusamat ninaesist.

„Ma ei ole nii nälginud koeri varem oma ihusilmaga näinud! Ja see kõik toimub Eesti Vabariigis 21.sajandil!“, laiutas ELL loomapääste töögrupi vabatahtlik Eerik Seppel nõutult käsi. „Ma olen šokeeritud ja uskumatu lugu, sest neil oli ju olemas omanik, kes neist luukeredest igapäevaselt mööda käis! Sõnukirjeldamatu julmus ja hoolimatus!“

"Aitäh, et jännist välja aitasite!"

Kuigi see meile ei meeldi, siis Eestimaa Loomakaitse Liidust on saanud ilmselt tänaseks Eesti "esikerjus", kes alalõpmata raha nuiab. Midagi pole aga teha, sest vabatahtlike lisandudes jõuame me rohkem loomi-linde aidata ja see tähendab ka suuremaid kliiniku- ja toiduarveid.

"Sõpra tuntakse hädas!", ütleb meie vanasõna ja õnneks Maarjamaal loomasõpru jagub, sest ilma teie abita ei aitaks me mitte ühtki karvast ega sulelist tegelast.

Me oleme üritanud hoida ikka niimoodi, et kuu lõpuks saaksid arved tasutud ning siis saame juba järgmiste hädalistega sirge seljaga uksest sisse marssida. Seitsme aasta jooksul on see enamasti ka õnnestunud kuid sel kuul jäime veidi hätta - üle 3500 eurtsi tahtsid tasumist, aga raha polnud.

Eesti soomlane Timo Ilmari: „Rakkes tapeti umbes 300-400 tuvi!“

„Ma ei lase kedagi pööningule, et te oma silmaga näeksite, millised tapatalgud seal korraldati!“, pomiseb Timo Ilmari pööningule viivalt luugilt lukku eemaldades. „Ostsin isegi raske keti, et nad ei saaks asitõendeid hävitada.“

Pööningul on hämar ja silm tahab harjumist. Siin ja seal lebavad tõesti skeletid, mis kunagi mingitele lindudele kuulusid. Mõned sulehunnikud on ka värskemad.

"Kas tillukest Whiskeyt üldse peksti?"

Toy terjer Whiskey'le elatakse tänaseni kaasa ja nii päritakse ka minult pidevalt tema kohta. Paraku pole mul selle varjuka rahvaga soojad suhted ning sestap ei tea ma sealsetest tegemistest ööd ega mütsi.

Kuulsin sellest õnnetust koerast tänu loomaarstidele, kes olid mures meedias avaldatud artikli pärast:

"Röntgenpiltidelt on näha, et temaga tegelevad isehakanud loomaarstid ja koer vajab abi!"

Eestimaa Loomakaitse Liit tegi vastava päringu ka Loomade Hoiupaigale:

Uus omanik: "Lapsetapja Bella on tegelikult kullatükk!"

Paar päeva tagasi hakkasin kodu otsima Bellale, kes vaatamata noorele eale oli sunnitud juba kaks korda kodu vahetama. Esimese omaniku jutt tekitas hämmingut kui ta väitis, et kolme kuune koer viha ja jõuga ta paari aasta vanust last ründas.

Probleem on pea alati rihma teises otsas ja mitte selles, kus asub koer. Loodetavasti kutsika lapsetapjaks ristinud pere ei võta eales enam uut koera, sest nad ei taju lihtsalt mida koera kasvatamine tähendab. Tahate oma titakesele kutsut? Minge ostke mänguasjade poest siis selline, kes vait on ja paigal püsib!

"Häda ajab härja kaevu ehk tulge loomadele appi!"

Loomakaitse liidu arvetel puhub jäine tuul, sest inimeste lisandudes, on tõusnud ka abisaanud loomade arv lausa müstiliselt suureks. Täna hommikune hetkeseis:

Swedbank - 361,46
SEB - 115.24
Tasumata arveid kliinikutele 3642.21

Tark on annetusi lunida kuu alul, sest siis on rahval palgapäevad olnud. Veel parem, kui siis satub ka mõni raskelt haige kunde olema. Raha tuleb kuhjaga ja selle arvelt saab ka hunnikus teisi loomi-linde kuu jooksul ää ravida.

Praegu meil ühtki "pisarakiskujast" kriitilist patsienti pole ja seega pean midagi muud välja mõtlema, sest arved tahavad tasumist ja loomad süüa.

Naised on ikka hilbud seljast visanud rasketel aegadel ja kõik on mõistvad. Nii ma liidu infolisti üleskutse viskasingi:

"Tillukeste sammudega tagasi normaalseks koeraks"

30.10.17 - vihje kontrollimine: kedagi kodus pole, koer nälgas, külaelanikud toidavad, väidetavalt ka väärkoheldud, pelgab inimest, eriti mehi, mind õnneks mitte nii väga, lehmaketistatud, tagasild ei funka hästi, haiseb totaalselt, toidunõu tühi, põhjas arusaamatud kuivanud jäägid, vett ees pole.

15.11.17 - sama koer maantee veerel vantsimas vapralt Tartu poole, pean kinni ja viin Tallinnasse arstile, tavapärane rutiin, mitte, et midagi kahtlustaksin, loomaarst Kelli Lomper vaatab ränduri väga põhjalikult üle, visiit kestis pea 2 tundi - suurim jama südamega, raskest ketist on kael justkui allapoole surutud, rihm on karvad maha nühkinud ja nahka kahjustanud, silitusi tahab. aga iga kord võpatab, kui paitama hakata, turjal nahakahjustus ja nahk tumesinine, sellel kohal aluskarv puudub, arst arvab, et ilmselt kuuma veega visatud, sest nahahaigust pole, kaal 10,2 kilo, küüned pikad, kuulmekäik väga must, põhjas mäda, ülemise kihva all väike põletik - ravi algus, sellisesse koju tagasi ei vii, tegelikult ma ei peagi ju teadma, kus mingi hulkuv koer elab, nii jääbki.

"Lapsetapja, kolme kuune Bella otsib kodu!"

Kui teil juhtub nädalavahetustel mõni "loomamure" olema, siis reeglina saab hüva nõu ikka vaid loomakaitse liidu abiliininilt, sest teised suurt ei vasta. Räägingi teile isegi veidi anekdootliku loo ühest nn hädaabikõnest:

"Halloo, kas loomakaitse?"

"Kuulen."

"Mul on mure, võtsime Viljandi maantee varjupaigast noore koera, aga ta ei sobi meile. Maksime 150 eurot ja peame veel mingi vaktsiini detsembris tegema. Kõik on makstud, aga tahtsime eile tagasi viia ning kujutage ette - nad viskasid toru ära ja võtagi looma tagasi! Ennekuulmatu!"

"Kuidas ma nüüd siis aidata saan?"

"Kas sa oled see Volmer või? Hääl on nagu tuttav."

"Olen küll."

"Aaa, tere mees! Sa tegelikult tunned mind küll. Kui sa veel Pääskülas elasid, siis käisin su naabritüdrukute juures, seal kohtusimegi. Mäletad?"

"Ega ei mäleta küll, aga kuidas ma nüüd ikkagi aidata saan?"

Loomahülgaja: "Kõik on süüdi peale minu!"

 13. novembril lõppes inimestevaheline vägikaikavedu ning perekond Tarandid pidid vabastama perekond Habakukkedele kuuluva Mäeotsa talu, Soometsa külas, Häädemetsa vallas Pärnumaal. Tüli oli kestnud juba mitu aastat, kuid nüüd jõudis kohus otsusele ning kohtutäitur Rocki Albert korraldas vara üle andmise. 

Habakukk'ed oma majakest tagasi saades just õnnelikud polnud, sest kaotajapool oli kõik segamini peksnud ja vähegi väärtuslikuma kaasa tarinud. Oma üllatuseks leidsid nad elamisest ka kaks koera ja ühe kassi. Nendega pidi tegelema manukaks olnud Hiie Lainela, kes mulle samal päeval helistaski. Olin just Pärnumaal ja kokku sai lepitud, et lähen läbi ja viskan ka Mäeotsa talukesse jäetud loomadele pilgu peale. 

„Politseinik tappis kaks mänguhoos kutsikat, mitte verejanulist koera! Olgem ikka ausad!“

Üleeile kelle viie paiku kõlasid lasud Kehtna vallas ja sedapuhku notiti taas maha kaks koera, kes väidetavalt veiseid ja nende omanikku ää tappa tahtsid. Tulistajaks oli politseinik.

„Politseinikud püüdsid koertele rahulikult läheneda, aga kui koerad neid märkasid, hakkasid nad agressiivselt liikuma ametnike poole. Otsese ja vahetu ohu tõrjeks kasutasid politseinikud teenistusrelva. Koerad said raskelt vigastada ja surid sündmuskohal saadud vigastustesse.“, ütles Rapla politseijaoskonna juht Janno Ruus meediale.

Ühes teleloos mainiti samuti, et tegemist oli kasvatamatute agressiivsete koertega ja taolised tulebki maha lüüa. Midagi pole teha! Kommentaarium lõi kihama nagu herilastaru ja nii mõnedki nõudsid hoolimatule koeraomanikule vat, et surmanuhtlust.

Mis toimus aga tegelikult? Kas koerad olid tigedad murdjad? Kas menti helistanud veisekasvataja on korralik loomapidaja või on ta loomad külarahval pinnuks silmis?

„Sügistormi ajal ärge unustage ka loomi!“

Vaatan telekat ja pilt korraga kadunud. Uurin asja, aga ei miskit. Lülin sisse-välja, kontrollin juhtmeid, aga telekas on pime nagu pilkane öö. Ajan kestad üll ja lähen õue. Säh mulle! Tuul on antenni maha paisanud! Palju õnne ja õhtul hakkan ilmselt peeru valgel igavusest kannelt tinistama, kui ka vool peaks ära minema.

Teinekord puhub vali tuul minema aga isegi inimese mõtted ja siis ei karga talle pähegi, et äkitselt on ka tema loomad õues hädas nagu mustlased mädas. 

Sestap tekkiski mõte, et tuleks neile seda meelde tuletada, sest vähemalt Harjumaal, merest 50 kilomeetrit eemal, puhub praegu ikka eriti räigelt. Suure vee ääres peaks asi veel hullem olema ja tõenäoliselt tuleb siis homme loomakaitse liidul vastav pressiteade teele panna. "Heiksi blogi" lugejatel on aga väike eelis ja nad saavad sellega tutvuda juba täna:

"Imekombel pääsenud Pätu kutsikad on valmis kodudesse minema. Kutsikalee-kutsikalee!"

Poolteist kuud tagasi sõitsid loomakaitse liidu juristid Pille ja Piret hommikul tööle, kui korraga Tartu maanteel, Kuivajõe kandis 110 kilomeetrit tunnis kihutavate masinate vahel koera märkasid. 

Õeksed pidasid loomulikult masina kinni, sest neil on juba selline kaasasündinud viga küljes, et kohe kuidagi ei saa ühestki hädalisest loomast mööda minna. Koer oli sõbralik ja tuli teedevahelisel haljasalal kohe ligi. Nüüd sai selgeks ka tõsiasi, et varsti-varsti on tal pisipere tulemas. Vedas koeral ja täiega! Vedas ka autojuhil, sest vaevalt, et keegi meist oleks õnnelik kaheksa koera tapmise üle, kui etteruttavalt kõhus olnud kutsikate arv ära mainida.

Sikeldi farmi omanik: "Kaebuse taga on vallandatud joodik ja varas!"

Blogidele ei kehti üksühele samad reeglid, mis ajakirjandusele ning igaühel on vaba voli kirjutada sellest, mis pähe kargab. Päris valetada muidugi ei tasu ning ka üleskutsed vägivallale ja muu taoline tegevus ei ole okey ega aksepteeritav.

Olen üritanud kirjutada ausalt ja just niimoodi nagu ise asjadest aru saan. Ajakirjanik ei tohi anda omapoolset hinnangut. Blogikirjutaja tohib ja küllap olete vast isegi selle kümne aasta vältel, mil olen tegutsenud "avaliku loomakaitsjana", aru saanud, et enamasti on mu sümpaatia ikka nõrgema poolel ja ma pelga seda ka välja öelda.

"Whiskey't õnneks uuesti siiski päästma ei pea hakkama"

Eile hommikul kirjutasin Whiskey-nimelisest toy terjerist, kes meedias avaldatud röntgenülesvõtete kohaselt oli hädas nagu mustlane mädas. Kirjutama ajendas loomaarstide poolt saadetud kiri. milles seati kahtluse alla minkoerakese ravi.

Loomade Hoiupaik avaldas uued fotod ja nendelt on näha, et koer on siiski abi saanud. Millises kliinikus esimesed röntgenpildid tehti ja kus taolist "kirvetööd" viljeletakse, pole täna mulle veel teada, aga küll see välja tuleb. Põhiline on see, et koerake sai abi ja annaks koerajumalad, et ta pärast ravi ja taastumisperioodi ka hea kodu leiaks. 

Vigastuse kohta on oma versiooni öelnud ka endine koeraomanik, aplast miisust tantsijanna, aga vene keelt lugeda mõistvad inimesed saavad sellega tutvuda juba tema Facebooki lehel.

"Whiskey vajab taas päästmist? Kas sedapuhku peab koerakese päästma "päästjate" käest?"

Nädala alul tekitas loomasõprade seas palju pahameelt ja õõvastust Loomade Hoiupaika jõudnud toy terjer Whiskey, kelle lõualuu oli puruks löödud.

"Milline inimene küll suudab nii teha pisikesele koerale?", oldi maruvihased.

Kuuldavasti oli noor koer rännanud käest kätte ning tema viimased peremehed olla olnud narkarid ja viinaninad, kes minikoera naljaviljuks tagunudki. Taoliste sadistide vastu tuleb kindlasti teha politseile avaldus kriminaalmenetluse algatamiseks, aga ma ei tea kas varjuka rahvas viitsis sellega mässama hakata. Eestis pole vist tegelikult mõtetki, sest nagunii peksti koera ju enda elu ja tervise kaitseks ning uurija laualt see avaldus kaugemale ei jõuakski! Pollarite tegevusetuse peale saab kaevata siin riigis paraku ainult loomapeksja ise ja seda ta juba raudpoltkindlalt ei tee!

"Ma ei saa eales mehele, kui mind sinu naiseks peetakse!"

Mu kaunil liignaisel on hiiglama suur mure juba viimased kolm kuud hingel:

"Ma ei saa eales mehele, kui mind sinu naiseks peetakse!"

Imelik-imelik, miks nad küll nii arvavad, sest põhjust me ju "ABSOLUUTSELT" ei anna.

"Heiks, mine ise lastevanemate koosolekule, sest olen linnas ja ei saa. Robin on nagunii sinu laps ju ka!", palus ta mõnda aega tagasi.

"Oki-toki, ma käin ära."

„Ülim hoolimatus! Pererahvas jättis vana ja haige koera rahumeeli piinlema!“

Eesti kuulub uhkelt Euroopa Liitu ja arenenud riikide sekka. Nii me vähemalt arvame. Ometigi elab Maarjamaal ma julgeks väita, et lausa tuhandeid koeri sellistes tingimustes, kelle omanike arengutasemes on põhjust tõsiselt kahelda, sest ükski normaalne inimene oma looma nii ei kohtleks!

Õnneks või õnnetuseks on nad enamasti siiski täiesti normaalsed kodanikud, aga kuidas neid siis kutsutada? Julmurid? Sadistid? Pohhuistid? 

Ja ega see käi pelgalt loomaomanike kohta, sest ükskõiksete inimeste ring on tegelikult palju laiem ning sinna kuuluvad ka looma piinava pere tuttavad-sugulased, naabrid ja niisama möödakäijadki.

Järjekordne kahetsusväärne lugu juhtus heade mõtete linnas Tartus. Üks vaene koerake piinles lühikese keti otsas ilmselt kogu oma elu. Kedagi ei huvitanud! Kevadel hakkas ta aga silmnähtavalt „kokku kuivama“ ning kõigil oli taas absoluutselt ükskõik kuniks ühe kohaliku naise kannatus katkes ja ta andis mulle sellest õnnetust hingest teada.

„Teema, millest üldse ei räägita – jahipraak!“

Kas teie olete kuulnud arutelusid jahipraagi teemal? Vist mitte ja see puudutab ka mind, sest ka mina pole kuulnud. See tähendab vaid üht – kas probleem ei koti kedagi või on Eesti jahimehed maailma täpseimad ja mööda ei lase.

Hiljuti tekkis Harjumaal Kiili aleviku lähistel ühe aia taha kits, kes oli ebaloomulikult rahulik. Inimesed ei osanud midagi kahtlustada. Siis kukkus aga kitseke ühtäkki kokku.

„Näe! Tal on kuuliauk sees!“, hüüatab korraga kitsele abi otsima hakanud proua.

„See on siin luusinud juba nädal otsa. Ju sai pühapäeval pihta. Siis peeti jahti, vähemalt paukusid ma kuulsin küll“, ühmab naabrimees.

Loomakaitse Liidu poolt reageeris proua appikutsele Eerik Seppel.

Kohtunik Leo Kunman:"Väidetav koeramürgitaja on süütu ja õige mees!"

Eile jõudis lõpule. Ei-ei-ei, see Laagri koerte mürgitamiskeiss ei jõudnud kaugeltki veel lõpule, sest perekond Jüriojad kaebavad eilse otsuse kindlasti edasi. pereema Grete kirjutas:

"Tere Heiki! Olene šokis, sest naabrimees mõisteti õigeks piisavate süütõendite puudumise pärast  ja minu tsiviilhagi koera ravimaksumuse hüvitamiseks lükati seega ka tagasi ...

"Taluväravas allaaetud Semu vajab abi!"

"Pauk võib tulla ka luuavarrest", seda ütlust teavad vast paljud. Seda aga, et liiklusõnnetusse võib sattuda metsa sees, eraldatud kohas ja otse talukese väravas, ei suuda vast enamus inimestest ette kujutada. Üleeile neljakuuseks saanud kutsikas Semul just nii aga läks.

Semu ja ta pere elavad Aruküla kandis vaikses kohas, metsa sees. Kurgla külas elab vähe inimesi ja hea, kui sealsel teekesel mõned korrad päevas masinat näha saab. Semu ja ta perenaine Esta käivad tihti metsas nagu õigetele loodussõpradele kohane. 

Järjekordselt matkalt naastes jõudis Esta üle tee, aga Semul nii hästi ei läinud - ei tea kuskohast ilmunud maastur kimas koerast kinni pidamata tuimalt üle. Ei taha arvata, et juht seda nimme tegi, sest oli juba ka pime ning siis ehk polnud ka tumeda kasukaga koeralast näha. Kinni oleks aga ikka viisakas pidada olnud. Meie liikluskultuuritust ja rahva mõttemaailma arvestades on seda ehk isegi palju tahetud, sest pahatihti tehakse minekut isegi siis, kui inimesest üle kärutatakse .....

"Pärnakad paanikas! Haige rebane tapab meid ära, aga keegi ei tee midagi!"

Eile valdas Pärnu linna inimesi paanika, sest ühe kodaniku kaamerasilma ette jäi rebane, kellel ilmselgelt kärntõbi kallal. "Paanika" on küll ülepaisutatud sõna ja õigem oleks öelda, et massihüsteeriat üritati algatada Facebooki avarustes.

Sain ühe taolise murekirja minagi ja täiesti juhuslikult olin eile ka Pärnus. Käisin selle kaubanduskeskuse parklas, kus kanavarast olla samuti nähtud. Loomulikult ta mind ei oodanud.

"Miks jahimehed midagi ei tee? Inimeste elud on ohus! Kus on nüüd loomakaitse?", nõuti minult vastuseid.

"Aitame üheskoos Tõnu Trubetsky kiisu koju!"

"Tere Heiki! Mul läks kass kaduma, aga ei saa otsida, sest nii Paljassaares kui ka selles teises Hoiupaigas ei lasta neid karantiini vaatama. Näitasin pilti, aga ütlevad, et neil sellist pole, aga ei usu, et nad tegelikult mäletavad. Arvan, et niisama suvaliselt ütlevad. 

Mis sa arvad sellest? Mul ei ole enam sinu telefoninumbrit kuna telefon rikki läind paar korda. Jätan enda oma igaks juhuks: 53 72 72 35  , ole meheks ja aita kaasa, oleme väga mures!"

Jänsekasvataja rõõmud: "Kus on Lainekene?"

Tõsi ta on, et enamus mu ajast kulub nüüd Laine otsimisele. Esimese põgenemise elektroonilise ja sateliitvalve all olevast puurist sooritas ta Houdini kombel eile õhtul. Otsisin, mis otsisin, aga proua Laine oli kadunud nagu tinatuhka.

Lõpuks kuulsin voodi alt ragistamist, aga jälle uus häda - koiku on nii lai ja madal, et minusugune paksmagu sinna alla ei mahu. Laiadel vooditel on muidugi samasugune eelis nagu suurtel häärberitel ja mõisadelgi - seal saab delikaatselt ja viisakalt oma kaasat vältida. 

"Kallis! Kus sa olid eile õhtul?"

"Mu arm! Siinsamas voodis sinu kõrval, aga padjakuhja taga. Kas ei märganudki, mu silmaterake?"

"Koerale sõideti otsa! Kes vastutab ja maksab?"

""Lõunaleht" teeb artikli omapäi avalikus ruumis hulkuvate koduloomade ja nendega juhtuvate autoõnnetuste teemal. 5.novembril lisas Facebooki kasutaja Anneli gruppi "Võrukad" postituse, kus nende küla lemmikkoer olla BMW X6 alla aetud. Sarjab autojuhti ja vannub tulist kurja. Teeme sellest artikli, kuhu võtame tunnistaja, politsei ja loomakaitse seisukohad. Jään teie vastust ootama."

• Milline on loomapidamiseeskiri, mis kehtib Eestis?
• Kas koduloomad võivad omapäi avalikus ruumis ja teedel liikuda?
• Kui tihti juhtub hulkuvate koduloomadega liiklusõnnetusi?
• Mis koduloomad enim autorataste all hukkuvad?
• Kas loomaomanikku saab vastutusele võtta looma omapäi liikuma laskmise eest ja kas tal on kohustus hüvitada autojuhile tekkinud varakahju?
• Kas mõni autojuht on meelega looma alla ajanud?

"Kuulujutt: Jänes Laine kolis minu juurde"

"Uus kuum paar - Heiki Valner ja Laine Jänes! Kas Laine Jänes kolis tõesti loomakaitsja juurde?", vältimaks järgmisel nädalal taolisi peakirju, tunnistan parem ise kohe kõik üles:

"Panime Lainega leivad ühte kappi! See on tõsi!"

Eile oli isemoodi päev ja selle lõpp oli kohe eriti kummaline ehk Lainega kohtumine oli justkui saatuse poolt ette määratud. Nüüd aga kõigest järjekorras. Hommikul tõusin juba pool viis ning  magama enam ei jäänudki. Varahommikul pole eriti midagi teha ja sestap logisin Facebooki sisse. 

"Head Isadepäeva issid, keda emmed on vahendeid valimata laste kõrvalt minema kihutanud!"

"Isadepäeva ei tohi tähistada, sest paljudel lastel pole isasid ja nad on seetõttu kurvad!", on üks teesidest, mida järjest kõvemini välja hõigatakse. Tõsi ta on ja ka see on tõsi, et paljud isad on sel päeval kurvad, sest võimukad naised on nad pärast lahkuminekut kõrvale tõrjunud.

Üldlevitavate arusaamade kohaselt on enamus meestest sead, kes ei võta vastutust ja jalutavad peret maha jättes lihtsalt külma kõhuga minema. Kahjuks vastab see tõele ja paljusid isaseid "seksuaalse võiduka lahingu" tagajärjed tõesti ei huvita. 

Ometigi on olemas ka seltskond mehi, kes ülekõige siin ilmas tahaksid oma isakohustusi täita, aga neil ei lasta seda teha, sest ema seda lihtsalt ei soovi. Sellele järgneb korralik ja absoluutselt ebapedagoogiline isa maha tegemine lapse silmis ja nii nad võõraks jäävadki. Kahjuks ei oska ka lapsed küsida elementaarset küsimust:

"Ema, sa oled ju väga tark, hooliv, ettenägelik  ja vastutustundlik, aga kuidas sa said minu, sinu kalleima vara ja elu mõtte, eostada maailma ühe suurima värdja ja idioodiga? Kus su mõistus siis oli?"

„Aasta loomavihkaja kandidaat – hukkunud hobuste omanik Toomas Põder“

Ohh Tom, va Põdra Toomas! Aastad mööduvad, aga oled ikka hoolimatu hobusepidaja ja ilmselt see ei muutu kunagi. Mina puutusin hr.Põdraga kokku aastal 2008, olles algaja loomakaitsja, kes läks kontrollima vihjet räpases laudas elavate hobuste kohta. Pilt polnud kena.

Ühtäkki hüppas nurga tagant välja kasimatu välimusega mehejurakas ja tormas kaameramehele kallale. See pani maantee poole jooksu nii, et jutt taga. Talle järgnes sama kiirelt „ilus poiss-saatejuht“ ning ma pidin siis Kanal 2 kaamera pärast võitlema, et herr Põder seda mööda maad laiaks ei taoks.

„Ma tapan su ära! Ma luban, et löön su maha raisk, kui mingi lugu peaks eetris olema!“, ähvardas Põder. Eriline napakas! Mida mina mingitesse lugudesse puutun, sest toona ma veel teles ei töötanud? 

"Perekond Tamkivid! Ärge tapke palun Endlit ära!"

Loomakliinikutel pole väiksematki kohustust elujõulisi loomi omaniku meelemuutuse peale magama panna. Loomulikult töötab Eestis lademetes tõpratohtreid, kes kummardavad vaid rahajumalat ning looma tapmine ilma igasuguse põhjuseta on pelgalt "TÖÖ"

"Miks te selle koera või kassi magama panite?"

"Einoh, kui mina poleks pannud, siis ta oleks läinud ju teise kliinikusse!"

Mine pekki vabandus ja põhjendus! Eks ole? Enamus loomaarste siiski loomade tapmist või meile mõnusama enesetunde tagavat väljendit "magama panemist" kasutades, ei naudi. Mõnikord satuvad kliinikutesse aga taolised loomaomanikud, kes lausa NÕUAVAD oma hoolealuse killimist. Eelmisel nädalal juhtus taoline lugu Saaremaal, kus kiisupoja "päästnud" Rosmary Rahnel lõpuks ta tapmist nõudis ja seda tehtigi. Nõmme loomakliinikusse toodi ravile aga Endeli-nimeline kass. 

"Sikeldi farmi argipäev - udarapõletikus lehmad, surnud loomad siin ja seal!?"

Vaatasin täna vanu kirju läbi ja terve hunnik on neid kahe silma vahele jäänud. Kuidas see võimalik on? Väga lihtsalt ja kui ma neid nö möödaminnes moblas vaatan, siis märgituvad nad loetuks ning hiljem arvutis lappan neist lihtsalt üle. 

Vabandused kõigi ees, kes siiani vastust ootavad. Õnneks midagi väga hullu silma ei jäänud - üksik koer, peremees suri. Koerad olematutes kuutides või lühikese keti otsas. Tartus vaevu elus püsiv "Buchenwaldi kutsu" vaja kiiret abi. 10 000 kassi siin ja seal. Tavaline rutiin seega. Üks kiri oli aga eriti vastik ja jagan seda teilegi lugemiseks.

"Debiilsed eneseimetlejad, maailmanabad ja loomavihkajad ärgu normaalset suhtlust oodaku!"

Teatavasti vastan ma ka loomakaitse liidu nõuandetelefonile. Tõsi, alates sellest suvest enam mitte nii agaralt nagu eelmised 10 aastat ja kui ma ei vasta, siis suunduvad kõned edasi Kristi Metsale. 

Kui varasemalt üritasin "kasvõi ninast veri välja" kõike probleeme lahendada, siis nüüd enam mitte ja tegu on siiski eelkõige nõuandva telefoniga, mitte "valner tuleb ja lahendab kõik mured"-liiniga.

Päevad pole vennad ja mõnikord tehakse isegi oma 40 kõnet. Teine päev on telefon aga vaiki, mis vaiki. Oma kogemusest võin öelda, et 99 % helistanutest on igati toredad ja mõistvad kodanikud, kellega on meeldiv asju ajada. 

Tõrvatilgaks meepotis on aga 1 % ajukääbikuid, kelle kohta sobib iganenud väljend - peldiku taha ja kuul pähe! Just täpselt nii segased nad ongi, et muud lahendused on vaid puhas ajaraisk! Täna helistaski taas üks härra, kes selle va ühe prossa sisse, kui valatult mahub:

"Omanik tappis kutsika! Millise karistuse politsei määras?"

Üks lugu on mu hingel, mis kuidagi asu ei anna ega taha ununeda. Head lugejad, sulgege korraks silmad ja kujutage ette suvist Muhumaad. Täielik idüll - ilm on ilus, lapsevanem jalutab pangapealsel koos oma beebiga, noor kutsikas lustlikult nende ümber jooksmas ja maailma avastamas. Teda on ootamas pikk elu.

Korraga sõidab nende poole matkabuss, millelt saab kutsikas löögi ja vajub kokku. Mida teeb lapsevanem, kes noorele hingele eeskuju peab pakkuma? Viskab kutsika kraavipervele kadakate vahele! Normaalne? Otsustage ise. 

Õnneks ei pea noor koer seal kaua niutsuma, sest kohalikud toimetavad ta Andris Tamlehe juurde. Andris on suure südamega mees, kes hädalist naljalt hätta ei jäta. Nii ka seekord ja esimese asjana otsustas ta omanikud üles leida. Valesti tegi! Miks? See tuleb välja, kui ametlikele avaldustele pilgu peale viskate.

"Mida suurem loom, seda suurem abitusetunne, kui ta haigeks peaks jääma"

Aiki-nimeline suksu on kurb ja seetõttu on talle kõik lubatud - ta võib rahulikult sisehoovis lillepeenardes ringi tuuseldada ja noorte istikutega oma kõhualust sügada, nii et oksad raksuvad. Keegi ei riidle. Vähemalt mõnda aega mitte, sest suures loomas on peidus suur kurbus, kuigi nii mõnedki "teadmamehed ja -naised" väidavad, et loomadel emotsioonid puuduvad. 

"Minge pekki oma jutu ja õpitud tarkusega ning sellele lobale vaidlen tuliselt vastu, sest minu elukogemus räägib muud!"

Tegelikult on kogu pere kurb, sest Candy nimelise hobuse ootamatu lahkumine mõjus kõigile meile. Tõttöelda ei tea lapsed sellest tänase päevani midagi. Ei julge lihtsalt öelda, sest on teada kuidas see mõjub ...

"Politsei kaks koera tapnud jahimehe tegu uurima ei hakka"

Teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmises nr 17284000365

Avaldusest nähtub, et 24.10.2017 laskis Elari Ilusk maha oma naabrite Taevo Viitasele ja Ivvi Viitasele kuulunud koera (samojeed) ja teistele naabritele Maido Saarele ja Elo Saarele kuulunud koera (segavereline). 

24.10.2017 kella 14:40 ajal kuulis Elo Saar naabri Elari Ilusk poolt kahte püssipauku. Umbes poolteist tundi hiljem helistas Elari Iluski abikaasa Elo Saarele (segaverelise omanik) ning teatas, et Taevo Viitase ja Ivvi Viitase ning Maido Saare ja Elo Saare koerad on maha lastud. Taevo Viitase sõnul on Elari Ilusk koerte mahalaskmise põhjuseks teatanud selle, et koerad ajasid tema maadel lambaid taga ja murdsid neid maha. Kui Taevo Viitas sündmuskohale jõudis oli näha erinevates kohtades kahe koera laibad. Küll aga ei olnud kuskil näha tapetud või vigastatud lambaid või nende verd. Elari Ilusk oli väidetavalt kõik asitõendid kõrvaldanud.

"Decora müüjad kartsid sinitihast?"

"Kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes ei tea kus asub Decora pood?"

Umbes sellise tekstiga reklaamplakatit olen ma linna näinud ja tuleb häbiga tunnistada, et mina olen just selline, kes ei tea Decora poodide asukohtadest ööd ega mütsi. 

Loone Ots on minust targem ja kogenum ning teab ka selle firma kauplusi. Tagantjärele tarkus on see, et parem kui ta poleks teadnud. Täna sain Loonelt kirja:

"Saksamaalt pärit memmele ei antudki koera! Miks?"

Läbi viimase abielu 92 aastase Ludwig von Liechtvier'iga aadlisoosse tõusnud Cathreen oli hämmingus ja solvunud, kui keeldusin talle koera andmast.

"Deutschland kaputt ja mina sinna põgenenud pagulaste eest Estlandisse põgenema! Paadiga tulin neli nädalat. Nüüd mina väga kurb olema ja koera tahtma.

Ise lubasid eile, et memmed saavad koera, et mitte üksi olema! Kus koer on? Mina rottweiler tahtma. Dobermann võib ka. Need mu kodumaa koerad!"

"Situ ruttu, Tibi tuleb!"

"Situ ruttu, Tibi tuleb!", on vast igati kohane hüüatus nädalalõpuks.

Samas see tõstatab väga teravalt ja õigustatult taas päevakorda küsimuse zoovoliniku ametikoha loomiseks. Kellele kaevata kui koer seksuaalselt ahistab ja ilma igasuguse valehäbita kõige intiimsemate tegevuste ajal tungivalt tähelepanu nõuab?

„Memmele ja taadile seltsiks ehk koos lemmikuga läbi elusügise“

Teinekord juhtub nii, et kõige varem saab Eestimaa Loomakaitse Liidu tegemistest teada just siitsamusest blogist. Varsti-varsti läheb pressiteade teele ja nagu lubatud, tõmban "memme-taadi ja lemmikloomade projekti" täna käima.

Eestimaa Loomakaitse Liit

2.11.2017

Pressiteade

Hingedepäeval on kena tava süüdata küünal ja meenutada siit ilmast lahkunud lähedasi. Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) kutsub tänasel päeval üles märkama aga ka ​siin ilmas olevaid hingi​ ja tuleb välja projektiga, mille eesmärk on loomad ja üksikuna elavad memmed-taadid kokku viia.

"Tibi opp möödus kenasti."

Tibi opist on juba õige mitu tundi möödas, aga tundub, et kõik on kõikse paremas korras. Praegu on käes veel see "tuumapohmelli" aeg, mil jalad ei taha õieti kanda ja suuremaid hüppeid diivanile ja sealt maha pole mõtet ette võtta. Pidin lausa südari saama, kui ta hakkas diivanilt "peakat" tegema, aga õnneks istusin kõrval ja sain ta kinni püütud. Igaks kümneks juhuks tõstsin diivanipadjad põrandale - Tibil mõnusam üles ronida ja kui kukkuma peaks, siis on vähemalt pehme maandumine.

Steriliseerimas käisime Kopli loomakliinikus - kena väike koht ja kui soovite personaalset lähenemist ja rahulikku väga sooja suhtumist, siis seadke aga sammud sinna majja. Soovitan soojalt. Merili Kesner on Tibiga tegelenud algusest peale ja ka täna asus ta esimese asjana koeraplika südant kuulama.

"Süda lööb imeilusasti. Paneme ta siis tuttu ja saame kanüüli ära panna. Sa võid vehkat teha, kui soovid", pakkus ta lahkelt.

"Ole nüüd ja enne ei lähe ma kuskile, kui ta ära kukub."

Elo Saar: "Oleme sunnitud pöörduma oma õiguste kaitseks vastavate organisatsioonide ja instantside poole!"

Appi! Valner valetab oma blogis!

 Enamasti tõstavad kisa ja lärmavad ikka need inimesed, kes loomi halvasti kohtlevad ja ma sellest juttu teen. Üliharva ajavad aga näpud püsti ka nn ohvrid, kes algul vastu rinda tagudes tõde ja õigust taga nõuavad, ent seejärel saba jalge vahele tõmbavad ning vaikides nagu kuldid rukkis passivad. Elo Saar näikse just selline inime olevat.