2. september 2018

"Anita Linnik tappis jälle ühe hobuse! Mitu suksut peab veel surema, et Eesti riik midagi ette võtaks?"

Lgp Lääne Prefektuur

“Käesolevaga edastan Loomapäästegrupp MTÜ avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks seoses hobuse põhjendamatu tapmisega Anita Linniku poolt. 

Avaldan siinkohal lootust, et PPA kui järelevalveasutus ei ürita ka seekord otsitud põhjustel kriminaalmenetlust algatamata jätta. Menetluse algatamata jätmine oleks igas mõttes julmuse ja jõhkruse jaatamine.

Kui mitu hobust peab veel antud proua käes piinlema ja surema, et Eesti riik ennast hoolimatu julmuri suhtes kehtestama hakkaks?”
, küsis Loomapäästegrupp politseile saadetud kriminaalmenetluse algatamisavalduse eessõnas.

Mis siis juhtus? Ei midagi erilist ja üks väärkoheldud ja inimest pelgav suksu lasti lihtsalt taas maha. Lugu on seda traagilisem, et uus armastav kodu oli teda juba ootamas, aga ikka pidi perenaine Anita Linnik veretöö kohalikult loomaarstilt tellima, kes jahimehena kasutab pigem püssi kui süstalt ja narkoosi! Nii vähemalt tunnistajad rääkisid. Anita Linnik on meie vana tuttav ja hobused on tema juures ennegi surnud. Proua elab aga nagu Vanajumala selja taga ja jätkab rahumeeli iga loomasõbra jaoks veidrana tunduvat loomapidamist. 

Loomapäästegrupi “Hobuabiüksuse” tulihingeline aktivist, isegi Hispaaniast paar hobust päästnud ja siia toonud Eneli Kristenbrun, uuris asja ja vestles ka hobusetapjatega. Järgnevad read ongi tema sulest:

“Raju lugu – hobusepidamine Eesti moodi ehk lugu sellest, kuidas inimesed mu augustikuu viimase esmaspäeva täiesti ära solkisid!”

Ehkki mu koer Mia on viimasel ajal hommikuti tänuväärselt pika unega ja ei aja mind poolest ööst enam üles, siis täna oli ta jälle kohe kuidagi eriti närviline ja sõtkus trepist üles-alla nagu siis kui teda on tabanud ohjeldamatu kõhulahtisus. Täna kõht lahti ei olnud, isegi õue ei kippunud. Istus hoopis rahunenult mu kõrvale, kui unesegasena arvuti köögilaual avasin. Seda ma tean, et liigist sõltumata, on loomad mingil müstilisel moel omavahel ühenduses. Siiski ei oska ma hetkel põhjust leida, miks oli Mial vaja, et ma nende jumala võõraste inimeste appikarjetesse sotsiaalmeedias nii vara pühendama pean. Ja ometi.

„Läänemaal, Nigula vallas, Männiku külas, Väädi talus elav Anita olevat ühe oma hobuse maha lasknud. Kuhu ma peaksin kiiremas korras pöörduma, et saaks päästetud selle inimese käest vähemalt need ülejäänud 3 hobust? Hetkel ei julge keegi külast vaatama minna sinna naise õuele, sest äkki see hobune piinleb veel ……”

Mia vaatas mind justkui täpsustades, et kas ma nüüd olen piisavalt ärganud, adekvaatne ja teema üle võtnud ja küsis siis õue. Kaevasin veidi telefonis, et täpsustada kuupäeva ja telefoninumbrit, kuhu olin augusti alguses helistanud, kui mulle saadeti järgnev Kuldses Börsis avaldatud kuulutus:

„Müüa noor Eesti ratsaponi täkk “RAJU”

Sünd 2012, on poni mõõdust väljas 155 +/ cm .Täkk on õpetamata. Laseb ilusti ligi kuid ei käi nööri otsas. Omanik soovib hobuse lihaks saata lähikuudel. Ehk on keegi, kes otsib omale just sellist hobust, keda enda käejärgi õpetada! 
Asub Läänemaal-Martna vallas

HIND ON TINGITAV!"

Täpsustasin. Jah, tegemist on sama hobusega. Oli.


6. augustil oli Raju veel elus, tema omanik kinnitas väga veenvalt, et ta on leidnud hobusele väga kenad uued omanikud ja inimene, kes Kuldsesse Börsi selle kuulutuse sõnastas (proua väitel pole tal endal ei arvutit ega Internetti), on teda aastaid terroriseerinud ja soovib talle halba. Maainimeste värk, pole minu asi kellegi omavahelistesse suhetesse süveneda, kellegi alkoholilembust hinnata ega tegeleda telefoni teel psühholoogilise nõustamisega. Minu rida on hobused, nende heaolu ja vajadusel nende kaitsmine julmade ja hoolimatute omanike eest. Minu naiivsele kaastundele toetudes, vandus proua kõne lõpus, et ta armastab oma hobuseid väga, inimesed on need, keda ta ei salli silmaotsaski. Jäingi uskuma. Miks ma ei oleks pidanud?

Kõiki tänahommikusi appihüüdeid arvutiekraanil veel lõpuni lugemata, valisin stoilise rahuga jälle proua numbri. Alateadlikult olin selle numbri mingil põhjusel salvestanud nime alla „Ratsaponi täkk, lihaks“… Ei pidanud kaua proua häält telefonis ootama ja pikemat sissejuhatust tegemata küsisin, et miks hobune eile maha lasti, kuigi ta mulle kinnitas, et uued ja kenad omanikud augusti alguses talle järgi tulevad?

Anita Linnik: „Küsin üht! Kui aijad (loe: aiad) enam ei pea poolmetsikut täkku ja ta pääseb liiklusesse ja avarii põhjustab ja keegi surma saab, kas see pole piisav põhjus? Või kui mu teised hobused aedadest välja ajab ja nemad vigastavad end! 

See on piisav põhjus, et pigem 1 hobune kui teised ohtu seada ja inimelud ka! Tundub, et olete väga harimatu! Ja mitte keegi ei tule mulle ütlema, mida mina pean tegema!“

Jõudsin korraks sisse ja siis kiiruga välja hingata, kui proua jätkas:

„Te põrkate seal, kus pole vaja ja mingi haige inimese jutu põhjal teete järeldusi, kes on mind juba 5 aastat terroriseerinud! Ja küsige mitu hobust ta ise šašlõkivardasse ajanud on!

Mul on kaks veterinaari ja ka inimesed, kes võivad tunnistada, et kui tegin selle raske otsuse, sai kõiki võimalusi proovitud! Ja need, keda teie nimetate, on selle Leenu sõbrad ja samasugused keksijad, kes pole seda looma näinudki! Minge harige ennast!“


„Kes on need kaks veterinaari?“, uurisin selle peale.

Anita Linnik: „Uurige ise! Olete ju lihtsalt keevitajad!“

Mina: „Selge. Uurime.“

Proua: „Aga palun! Mul pole midagi varjata!“

Mina: „Kui pole midagi varjata, siis kuhu olete toimetanud hobuse korjuse?“
Proua: „Et edasi suhtleb mu jurist teiega ja ka selle Madarsooga ja tema kamraadidega! Andsin ametliku käigu kogu selle pasa peale!“

Uhhh…

Ehkki võiks ju arvata, et tänase hommiku adrenaliini on kohvitagi mitmekordne, tegin arusaadavatel põhjustel siiski Miaga aias põgusa tiiru, lugesin kokku käärinud õuntest purju jäänud herilased, tulin tagasi tuppa ja otsisin välja Läänemaa valla veterinaaride numbrid.

Toru otsa sain üllatavalt meeldiva, isegi optimistliku häälega Jaan Esko, kes tunnistas vastu puiklemata, et tõepoolest oli tema see, kes laskis maha Anita Linniku täku. Ma ei hakka pikemalt sellel vestlusel peatuma. Mu loomakaitsjana toimetatud aeg on mulle õpetanud muuhulgas ka seda, et eranditult iga väärkoheldud hobuse selja taga varjab ennast maailma kõige pädevam veterinaar, kes olenemata kümnetest tema pädevuse kahtluse alla seadnud tunnistajast, ujub kõige paksemast sitast välja vilunumalt kui alligaatori käest põgenev triatlonist.

Härra veterinaar lubas salvestada minu telefoni numbri, et edaspidi loomakaitsjatega koostööd teha ja minuga kindlapeale konsulteerida, enne, kui järgmist hobust nottima läheb. Kui küsisin, et mis sai hobuse korjusest, siis lõpetas kiirelt kõne, enne lisades, et ta ajab nüüd politseiga seda teemat edasi ja pole minu asi teemat rohkem näppida. Lisan vaid, et vähemalt minu teada ei tohi Eestis (kindlapeale ei tohi seda Hispaanias) surnud hobusele oma aias matuseid korraldada ja teda isikliku tamme alla matta.

Jah, politseile on avaldus tehtud, abiks ka kõik vajalikud paragrahvid üles loetletud. Kuna aga loomakaitse seadus on meil Eestis auklikum kui Estoveri hiirte juust ja pole siiani peaaegu ühtegi looma kohtusaalis võitjaks tunnistada aidanud! Ometigi seisan ma seda lugu kirjutades endiselt käed jõuetult rüpes ja püüan taltsutada entusiastlikku optimismitunnet, mis keksib rumalalt jalalt jalale, et äkki nüüd läheb see lugu ometigi kellelegi korda?

Äkki sel korral õnnestub seda mäge kasvõi natukenegi parema ja loomade suhtes õiglasema maailma poole nihutada? Äkki liigutab mõne juristiharidusega inimese närv ja ta leiab endas jõudu, pädevust ja tahet koondada teised targad inimesed enese ümber, et see hetkel vaid inimesi kaitsev loomakaitseseadus veel sellel aastakümnel saaks kriitiliselt üle vaadatud ja muuta see praegune seadus nii võimalikult loomi kaitsvaks seaduseks kui kannatab?

Et need tõprad vabatahtlikult oma loomadest on nõus loobuma, selle asemel, et neid julma järjekindlusega pidevalt kasti lüüa? Seni, kuni pole ühtegi pretsedenti, mis pisutki hirmutaks hoolimatuid loomaomanikke, jätkub paraku kõik samas vaimus – teineteise pihta valetamised, laimamised, täiesti mõttetult kulutatud teflon-ametnike (VTA, politsei jne) töötunnid. Ja uskuge mind, neid mõttetult surnud loomi saab varsti väga palju meil Maarjamaal olema, sest ahned ärimehed on Eestimaalt kokku rehatud heina kõik Skandinaaviasse tuhandeprotsendise kasumiga maha ärinud ja proua Linnikul on varsti varrukast võtta uus vabandus – pole loomadele midagi süüa anda, pidin teised ka maha laskma …

Kas nii ongi?! Ja nii jääbki?!

Mia tahab nüüd metsa minna. Teie andke mulle teada, kui teil on varuks mõni hea idee, mis aitaks sellest loost omaette hoiatava pretsedendi luua!

Meie “Hobuabiüksuse” rahvas on kurb ja tige! Tige mõttetute seaduste, mõttetute ametnike ja julmade loomapidajate peale. Facebooki rahvas on aga kurb. Leenu Madarsoo kirjutas Facebooki kommentaariumis nii:

“Anita ehk omanik oli ISE minu kõrval ja soigus pidevalt et läheb karpi, läheb karpi lasen maha, ma ütlesin et ootame nüüd natuke et ma panen kuulutuse ehk keegi ikka tahab ja saab elu peale ….aga jhm… Anita on tugev alkohoolik ja tema joaoks on kõik teised tema hädades süüdi kaasa arvatud ka seda et isegi hobune oli süüdi et näe loll loom ei tahtnud uude kodusse minna kuigi talle pakuti seda võimalust, nüüd raibe läheb karpi . Ja hobune KARTIS Anitat sest too pidevalt karjus ta peale. PS: Kohe lisan video kus on väga selgelt näha et ANTUD LOOM EI OLNUD METSiK NAGU OMANIK VETERINAARILE VÄITIS!"

Elery Artus võttis kogu loo kokku masendust tekitavas järelhüüdes:

"Teema, mis läks mulle nii hinge, et ajab nutma! Kui inimesed endale loomad vôtavad ja ei suuda nendega hakkama saada.. nende eest ei hoolitseta piisavalt…siis ei peaks neil loomi üldse olema!

Antud hobusele otsiti uut kodu… see leiti, ma ütleks et maailma parim kodu,mida vôiks veel soovida. Esimene katse koju minekuks ebaônnestus ja vajati lisaaega… aga seda ei antud kahjuks.

Hobuse senine omanik ei andnud talle lihtsalt rohkem elupäevi.
Selle asemel, et oodata hetke… tehti paar püssilasku ja viidi metsa loomadele söödaks.

Mul on lihtsalt niiiii kahju, et ma ei suutnud teda kiiremini sealt ära päästa!
R.I.P  RAJU"


NB! Viimati lubas pr. Linnik maha lasta veel kolm hobust ja ka inimesed, kes on teda endast nii välja viinud, et ta tahab kõiki tapma hakata! Olge siis ettevaatlikud seal Läänemaal, Martna vallas ja ärge proua Linniku teele sattuge! Mine sa hullu tea! Äkki lasebki maha? Hobuse ju laskis nagu lubanud oli!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar