15. september 2018

"Kanterile pühendatud saluut pani ehmunud koerakese kuulina läbi linna lendama!"

"Tere! Kas sa oled Heiki?", päris reibas naishääl telefonis.

"Olen."

"Mina olen Monica, Raua tänava sauna administraator. Sain su numbri Loomade Kiirabi Kliinikust."

"Mis siis juhtus?"

"Mul on siin üks pisike yorkie, kes imekombel sõiduteel joostes autode vahel ellu jäi. Ta lendas mööda Faehlmanni tänavat sellise hooga nagu püssikuul ja loomulikult autojuhid nii pisikest koera ei näinudki!"

"Ai-ai! Kas ta jäi siis alla või?"

"Ei-ei, tal väga vedas ja imekombel suutis ta kuidagi sealt masinate vahelt välja saada ja jooksis peaga vastu meie klaasust. Siis lasin ta sisse ja käisin iga natukese aja tagant õues vaatamas, et äkki peremees tuleb otsima, aga kedagi polnud. Mida ma temaga nüüd edasi teen? Hakkame varsti sulgema."

"No eks ma tulen ja korjan ta siis peale ning püüan kodu üles leida. Mingi poole tunni pärast olen kohal."

Esimese asjana põrutasime Loomade Kiirabi Kliinikusse, sest see on ju ainuke koht pealinnas, kuhu hilisõhtul kõik hädalised elukad viia saab. Juba kaugelt hõikas adminn Erika rõõmsalt kui meid nägi:

"Saidki selle "saluudikoera" kätte? Ma andsin su numbri sellele naisele."

"Ära teinekord anna! Mul oli just romantikapakett kauni naisega pooleli ja millimeeter oli temakese lahtiriietamisest puudu kuniks sa oma pagana koeraga kõik tuksi keerasid!"

"Ma teadsin, et ainult sina lähed nii hilja kohale!"

"Ei lähe ma midagi ja nüüd lisan su "lurjuste"-nimekirja"

"Ah-ah-haa, seda ma nüüd küll väga kardan!"

Tillukesel iludusel oli kiip olemas ja paberite järgi polnud ta üldsegi mitte yorkshire terjer vaid hoopis Tiffany-nimeline austraalia siiditerjer. Register andis ka peremees Urmase telefoninumbri. 

"Tere Urmas! Ega sul keegi kadunud pole?"

"Ei ole"

"Kus su koer on?"

"Kodus loomulikult!"

"Kuidas koera nimi ja tõug on?", jätkasin pinnimist, et veenduda omaniku õigsuses.

"Tiffany ja ta on austraalia siidikoer."

"Sellisel juhul tühja ta kodus on, sest Tiffany istub mu süles ja igatseb koju."

"Pole võimalik! Ma ise olen Itaalias ja Tiffy on tütre juures Kadriorus."

"Saada ta number ja aadress ka, viin ta kohe koju. Ära väga riidle tütrega, sest koerad suuduavad pahatihti inimese üle kavaldada ja teevad vehkat. Sinna pole midagi parata ja keegi pole süüdi. Praegu on kõik väga hästi koeraga ja ära muretse. Tal vedas täiega tegelikult!"

"Ei ma riidle ja ole sa meheks!"

Peretütar Krista ootas koos oma põnnidega meid juba Vesivärava uulitsal maja ees. Haaras Tiffany sülle ja kukkus kallistama.

"Nüüd oled koduaias ka rihma otsas! Kuhu sa küll kadusid? Me otsime sind juba kaks tundi mööda linna taga ja käisime isegi Paljassaare varjupaigas, sest sinna oli ka üks yorkie just viidud."

"Hirm oli naha vahel?"

"Muidugi oli! Autos telefon helises ja tüdrukud kilkasid, et vanaisa hellab ning ma suutsin vaid alguses karjatada, et ärge võtke vastu! Ma poleks suutnud talle Tiffany kadumist seletada, aga paps oli õnneks nagu vana rahu ise ja hakkas ääri-veeri pärima, et kuidas meil läheb?"

"Koer oli kõvasti hirmul ja värises Raua saunas esimesed pool tundi nagu haavaleht."

"Eks ta muidugi kartis, sest staadionil lasti Kanteri auks saluuti ja ju ta siis surus end hirmuga aiast välja ning tegi minekut. Oi kui hea, et sa ta kätte said! Küll see kiip on ikka hea asi!"

"Mine täna parem Raua sauna Monicat, tema ta tänavalt päästis! Hästi tore naine oli!"

Lõpp hea, kõik hea ja taaskord leidis kinnitust tõsiasi, et kiip va tilluke tehnikavidin on teie lemmiku kiireim pääsetee koju tagasi. Loomulikult peavad omaniku andmed ka registris olema! Ilma selleta pole kiibist vähematki tolku! Hip-hip-hurra! Katame lauad, et Tiffany koju sai. Lisaks on täna ju reede ka ja sestap võib rahumeeli lipsud lõdvemaks lasta! Mõnusat nädalavahetust!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar