30. september 2018

Assaku Reks: "Aitäh, et halastasite ja võitlust mu elukese eest toetasite!"

Reks on juba nii palju toibunud, et palus mul Teile mõned sõnad edasi anda:

"576 inimest halastas mu peale ja annetas raviks sihukese ilusa hunniku nagu 8433,39 eurot. Minu peale on kulunud juba 3508,98, aga lahke koerana maksin ära ka paari metskitse, üheksa linnu, kahe jänese, kahe kassi ja kolme siilipoisi arved, mis juba mõnda aega võlana üleval rippusid. Kõik puha minu saatusekaaslased ehk autolt paugu saanud tegelased. 


Kasside arved oleks võinud muidugist maksmata jätta, aga ma olen momendil veel liiga sant ja nõrk, et õiendama ja klähvima kukkuda.


Kõige pisem annetus oli 1 ja kõige suurem 500.- eurot. Annetusi tuli üle maailma - Norrast toetas mind näiteks Lembitu Inno ja Austrias elav härra Anurag panigi teele selle va kõige suurema summa. Hästi tore mees, tundis pisidetailideni huvi mu tervise vastu ja palus koheselt teada anda kui peaks veel abi vaja minema.

Minu ravipäev haiglas maksab üle 100 euri ja siin hoitakse mind vähemalt 5 päeva veel. Kui tervis hullemaks ei lähe, siis taastusraviks kolin Heiki ja Anneli Soolmanni juurde, sest nad oskavad minusuguste eest hoolitseda. Muide, Heiki on siinsamas kliinikus tööl ja enamuse ajast ta passibki koos minuga puuris. Loodetavasti ei panda seda tööluusina kirja, sest teistel loomadel tast eriti kasu pole.

Pole välistatud, et paar oppi on vaja veel üle elada, aga Loomapäästegängi "suured ninad" lubasid 3000.- eurot ainult minuga seotud kulutuste tarbeks külmutada.

98% annetustest tuli Maarjamaa rahvalt. Lisaks saatsite mulle nii-nii palju häid soove ja ma lausa tundsin kuidas see headus minu sisse tungis. Küllap ma end just sellepärast võrdlemisi mõnusalt tunnengi ja asi pole üldse narkolaksus nagu mõned harimatud kodanikud arvavad.

Omalt poolt luban, et ma konti niisama nurka ei viska ning võitlen viimse hingetõmbeni, sest elujanu on suur nagu ühel eelmise aasta augustis sündinud koeralapsel olema peabki.

Tuleb tunnistada, et päris kabedalt ma veel ei liigu, aga õnneks on Loomade Kiirabi Kliiniku kaunid näitsikud põlvili maas mind toetamas. Ahahahaa, mehed lähevad vist kadedusest lõhki, sest nende ees naised küll ei põlvita!



Mind polte, plaate ja mutreid täis toppinud dr. Valdeko Paavel ütles nii:

"Ei ole veel õige aeg šampust avada. On veel väga palju asju, mis võib minna valesti. Aga tahtsin ära märkida kogu Kiirabikliiniku tiimi senise töö 24/7 Reksu abistamisel.

Need inimesed on lihtsalt hämmastavad! Selliseid asju üksi ei tee. Iseäranis teen maani kummarduse vanemassistent Kairi Pärtel'i ees! Kairi tegi minuga kaasa need pikad ja keerulised operatsioonid ning kogu selle aja täitis lisaks opil abistamisele veel üht väga olulist rolli - ta hoidis tuju üleval ja see on palju tähtsam kui võib esmapilgul tunduda.

Tänan kogu tiimi seniste pingutuste eest, aga nagu Heiki juba mainis - nüüd alles algab paranemine. Arstidena me loomegi vajalikud tingimused ja eeldused paranemiseks, ei enamat. Hoiame siis üheskoos Reksule pöialt ja me omalt poolt anname endast alati parima. Kelleltki ei saa nõuda rohkem."

Aitäh kõikidele headele inimestele, et mu tühise koeraelu pärast pisaraid valasite ja mul ellu võimaldasite jääda. Suur-suur aitäh kogu mu pisikesest kutsikasüdamest! Siiralt!

Mingi Valner tänab siin ka?! Ärge pange tähele - mees on edev ja üritab minu abil lihtsalt kuulsaks saada!"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar