See on nii traagiline ja karm lugu, mis ei vaja ühtki emotsiooni tõstvat lauset. Piisab kui vaadata Olegi, kes napilt Laagna teel toimunud massimõrva meenutavast liiklusõnnetusest eluga pääses.
Ta ei mäleta midagi sündmustest. Täna teab ta vaid seda, et tema naine lamab intensiivravi osakonnas ja koer Arinale murtud selgroo tõttu väga suuri lootusi ei anta. Oleg istub ja vaatab ainiti ühte kohta. Rääkida tuleb ettevaatlikult ja hästi rahulikult, sest suvalise lause peale hakkab mees lihtsalt nutma. See kõik on inimlik, arusaadav ning tema nahas ei sooviks meist keegi olla ......
Loomalood on inimestelood ja ka selles loos astub tahtmatule tapatööle ja hullumeelsele huljusele vastu palju headust. Loomapäästegrupp võtab vastavalt kokkuleppele kõik Arinaga seotud kulud enda kanda ja tagab parima saadaoleva ravi. Olegil ja tema õel on praegu vaja aega enda jaoks ning loodetavasti koeraga seotud murekoormast vabanemine teeb nende olemise natukenegi paremaks. Nad ei küsinud abi, aga Loomapäästegrupi nimel pakkusin seda ise.
Ma ei hakanud tegema petukaupa vaid kuulutan annetuste kogumuse välja pärast Eriveti loomakliinikus toimunud põhjalikku tervise kontrolli. Loomaarst dr. Ranno Viitma vaatas ja kompas Arina läbi ülima põhjalikkusega.
"Mingi tundmus tagakäppades on, aga kindlasti on Arinal vähem lootust kui tavaliste diskiprobleemidega patsientide puhul. Liigutada teda ei tohi, sest kui selgroog murdub, siis on see mäng kaotatud.", on dr. Viitma üsna murelik.
"Millal operatsioonile saaks?"
"Oleme kaheni avatud ja üks operatsioon on ees. Lisaks pole meil kliinikus vajalikku tsementi. Jääb pärast pühi, midagi pole parata."
"Kui ma selle tsemendi välja sebin, siis kas te kliiniku rahvas oleks valmis kauem tööl olema ja operatsiooni teostama?"
"Kui sa tõesti saad steriilset luutsementi gentamütsiiniga, siis oleme kauem tööl ja toestame Arina selgroo ära."
Edasi tuiskasin otse PERH'i EMO osakonna suurte bosside jutule Mustamäe haiglasse. Ei naerdud välja. Ei oldud üleolevad vaid mõeldi ja tunti kogu südamest nii koerale kui peremehele kaasa.
"Kuidas perenaisel on?", pärisin.
"Ei ole hästi, aga me ei saa sellest rääkida."
EMO osakonnast oleks saanud kogu paketi ehk luutsemendi koos proteesi ja kruvidega kuid selle hind poleks olnud mitte mingil juhul taskukohane. Sestap suunasid nad mind ühte firmasse, kus paraku avalikku tänu ja mainimist ei soovitud.
"Võidelge selle koera elu eest, aga andke kindlasti tagasidet."
"Palju ma võlgu jään?"
"Mitte midagi ja see on meiepoolne panus selle koera paranemisesse. Too ainult kaks alumist karpi pärast operatsiooni tagasi ja Loomapäästegrupp on alati teretulnud kui spetsiifilisi abivahendeid oma karvastele patsientidele vajama peaks."
Operatsioon antud ajahetkel käib ja arvestades keerukust, võttis Eriveti kliiniku kollektiiv selle teostamiseks kuhjaga aega. Riskida ei soovita, kuigi risk on kogu protsessi juba algusest peale sisse kirjutatud. Paranemisvõimalus 5 kuni 10 protsenti on minu jaoks rohkem kui piisav.
Olin 15 aastane noormees kui ema jäi ülirängalt auto alla - talle ei pakutud üldse elulootust ja sestap lubati mind noort last ööpäevaringselt vabalt surija juurde. Ema jäi ellu ja tegime koos läbi kõik paranemise etapid. Nägin seda valu ja vaeva ning hakkasin uskuma imedesse, mis jäävad meditsiini ulatusest välja. Ehk on teil nüüd minu rabelemisi veidikene parem mõista.
Olegil pole praegu peale lootuse suurt midagi. Teeme ta olemise kergemaks ja aitame nagu suudame. See ei ole loomalugu vaid inimese lugu täis traagikat ja ahastust ning see ei toimu kinolinal või raamatukaante vahel vaid siinsamas Eestis nüüd ja praegu. Me saame aidata. Me lausa peame seda antud olukorras tegema. Tänan nii Loomapäästegrupi kui Olegi pere eest ja loodame üheskoos, et ta naine ja koer taas koju jõuaksid!
- Loomapäästegrupp MTÜ
- EE437700771003183318
- Arina ravikulud
Arinat saad toetada ka meie annetustelefoniudele helistades:
- 900 1313 (5.-)
- 900 1414 (10.-)
