09 veebruar 2019

"Ahnus ja edevus ei saa olla loomapiinamise õigustuseks?"

Karusloomade teemadel hakkas valjemalt sõna võtma Eesti Loomakaitse Selts. Aasta võis siis olla 2008 ja tollal vist teisi taolisi organisatsioone Maarjamaal veel polnudki. 

Vähemalt mina kuulsin loomakaitse seltsist ja sellest, et meil loomakaitsjad on, alles 2007 aastal ning siis ma nendega ka liitusin.


Edasi kärasid sel teemal juba Loomakaitse Liit ja Eestimaa Rohelised, kes asja ka Riigikogus tõstatasid. Aasta võis olla ehk 2010. Ei mäleta ja polegi tähtis.

Kümned nõupidamised vilja ei kandnud ja sestap loobus liit neil edaspidi üldse osalemast. Polnud mõtet ja mida seal ikka jahuda kui tolku pole või peaks tõsimeelselt arutlema aastaid teemal "kas loomad on üldse võimelised valu tunnetama?"

Üsna hiljuti lõid vanad "elsikad" koos uute tegijatega juba selline organisatsiooni nagu "Loomus" ja nad paugutasid edasi. Seni üsna tulutult, aga kangust neil jagub ja soovin pühale üritusele vaid edu! Soovin valimistel edu ka rohelistele, sest ka nemad lubasid need piinamajad sulgeda. Ükskord see julm ja verine äri, mis toob kopika kukrusse vaid väga vähestele inimestele, lõpetatakse nagunii. See on fakt!

"Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta!", hoiatab üks tarkusetera.

Sestap pakun lugemiseks ühe hiidvana artikli ajakirjas "Eesti Loodus"