14 veebruar 2019

"Sõbrapäeva lugu meie neljajalgsetest sõpradest kiisudest ja kutsudest"

Vastik video lõunanaabri juures asuvast loomade varjupaigast levib netis ja ajab inimesi marru. Ridamisi prügikaste, hukatud koerakorjused välja turritamas. Ilmselt on seal ledemetes kassegi. Veidike parem kui Ukarainas, mil kampaania korras hulkuvaid koeri lausa tänavail hukati ja põletati.

Meil on jupp maad parem seis, aga hukkamata ei pääse siingi. Õnneks pole meil prügikaste ja korjused peidetakse külmikutesse, kuhu kõrvalised isikud ei pääse. Meie prügikastidest võime leida tibusid, aga nende saatus ei huvita täna veel kedagi ....

Kes on süüdi? Loomasõbrad vibutavad rusikat varjupaiga poole. Kuskohast aga need üleliigsed lemmikloomad kõik tulevad? Sajavad taevast või? Ohh ei vaid ühiskond ise toodab. Loll ja hoolimatu ühiskond toodab neid lakkamatult juurde.

"Hurraa päästame nad ära!", karjuvad veebihüsteerikud.

"Ära lõuga idikas vaid tule võta ja vii siis oma koju, mitte ära sokuta muret võõrale hoovile!"

"Oi, ma ei saa, mul on kuri mees, vana koer ja sünnitav vanaema. Allergilised lapsed ja tuhat asja veel. Muidu võtaks kohe!"


Nii hakkavadki tekkima koduvarjupaigad nagu Gabrieli juures. Kui kaua Eestis inimesel tegutseda lastakse? Umbes 1 aasta ja siis hakkavad "murelikud kodanikud" kahtlustama ja sitta raiuma. Gabriel Vodolaztšenko pole erand ja umbes täpselt aasta pärast seda kui Loomakaitse Liit ta "Aasta loomasõbraks" kuulutas, hakkasid tekkima kuulujutud, aga antud juhul ei hakka ma seda talumatut paska isegi edasi rääkima! Ajuvaba! Edasi eestlased!

Nüüd jõuamegi sujuvalt aga järgmise probleemi juurde. Haige loom on päästetud, terveks ravitud ja uue kodu ootel, mida aga ei tule ega tule! Mis neist siis päästa kui neid kellegile vaja pole? Eks ole? Tühi töö ja vaimu närimine! Ka meie gängil on praegu mitu hoolealust, kes kodu vast ei leiagi. Mida edasi teha? Hoiukas jätab endale? Oki, jätab siis, aga rohkem ta loomi ei aita, sest rohkem lihtsalt ei mahu korterisse ....

Tulles omavalitsuste poolt finantseeritava varjupaiganduse juurde tagasi, siis üks asi häirib mind küll. Esiteks varjupaigad pole loodud loomade vaid inimeste kaitseks! Ja meie kõik maksame selle omast taskust kinni, et meil ikka ohutu ja tore tänavail liikuda oleks. See on avalik teenus, aga nüüd ühtäkki jõuame salastatuse ülima astmeni kui soovime näiteks teada saada kui mitu kilo üks või teine varjukas lemmiklooma korjuseid hävitamisele viis.

"Oi-oi, me ei tohi seda lepingu kohaselt kolmandale osapoolele avaldada!", öeldakse Väike-Maarjas asuvast korjuste utiliseerimis tehasest.

"Väga äge! Kuidas siis aga teada milline varjukas elusid päästa tahab ja suudab ning milline järjest kõik "tigedate ja haigete" pähe maha lööb?"

Loomulikult võib igale omavalitsusele päringu saata, sest nad taovad selle kõik kinni, aga kes see ikka jõuab ja viitsib?

Väike-Maarja tehasega seoses vajab ikka veel üks asi täpsustamist ja nimelt see, et tegemist pole krematooriumiga! Saage juba aru! Milllega siis tegu? Kohe seletan väga lühidalt. Tegu on hiiglasliku hakklihamasina ja hiigelsuure katlaga, kus põldudele tassimiseks sülti "keedetakse". Kõigepealt tükeldatakse Miisu ja Pauka koos tapamaja jääkidega imepisikesteks tükkiideks ja siis läheb keetmine lahti .....

Kui palju Eesti varjupaigad täna loomi hukkavad? Kurat seda teab? Minge uurige järele! Vat selline Sõbrapäeva lugu meie headest sõpradest kiisudest ja kutsudest. Teema on aegumatu, aga ma loodan, et võrreldes 2007 aastaga on asjad ikka natuke paremaks läinud.