Öösel käisin väljas ja vahtisin tähti. Väga kasulik tegevus kui tervete närvide peale mõelda. Mägedes õhk veidi hõredam ja valgusreostus ei sega ka nii karmilt. Korraga vaatan, et kolm, neli viis ja kuueski täht täitsa sirgjoones pea kohal taevast poolitamas. Pean isekeskis nõu, et mis pagana planeetide joondumine see veel olla võiks ja kuidas need nüüd nii tikksirgelt nagu sõdurid olla saavad? Pole nagu miskit kuulda olnud ja mine või netti otsima. Kiman suitsu ja muudkui mõtlen. Siis vaatan, et neid "tähti" on veel rohkem ja kohe palju rohkem. Ja liiguvad kuradid! Korraga plahvatas - satelliidid. Musk saadanas! Ajad vanainimesel une pealt oma taevaste mänguasjadega!
Hommikul ärkame ja lürbin kohvi. Istume kaljuserval ja vaatan, et kuristik on kadunud. Asemel ilus pehme valge vatt, mis lausa kutsub hüppama ja seal sees mõnulema. Igaks juhuks ei hüpanud. Selline lugus siis Marokost. Monacost ikka - ma alati ajan need segamini. Alla mere äärde taas ei läinudki - paar korda käidud kah ja ega seal väga miskit teha olegi. Tänavad kitsad ja sant sõita, parkimisest rääkimata. Neile rikkuritele ülevalt alla vaadata on palju ägedam.
