Täiega veider ja arulage lugu, mida isegi psühhiaatrid lahti ei harutaks. Nii lihtsalt on ja kainest mõistusest siin abi pole. Mis käib arstile üle jõu, sellega saab sõber aga väga hästi hakkama. Nii Mihkel võttiski eile nõuks mind maa peale tagasi tuua:
"Ära ole kurb ja mõtle pigem nii, et kui ta minema ei läheks, siis oleks sul hoopis teistsugune elu! Kõik su reisid ja seiklused oleksid olemata, sest lühike kett seda enam ei võimaldaks. Sulle endale parem mees, mõtle ometigi peaga ja saad ise ka aru!"
Tark mees, kes teab kettidest absoluutselt kõike. Tal endal umbes ühemeetrine pärast poja sündi. On sunnitud lausa ühel ja samal kohal kõik hädad ära tegema, sest meeter liikumisruumi on ikka paganama vähe. Kui kakile tahab, siis hellab mulle, et kausiga kohale tormaksin - kett väheke kükalile lubab. Jube!
Vaatan ja mõtlen sügavalt järele ning saan aru, et Mihklil on täiega õigus. Ühtäkki ongi tuju paremast parem ja olgu taevas tänatud tarkade sõprade eest! Näh, Mihkel helistabki just. Kõht vististi hakkas taas punnitama. Tuleb appi minna ja saangi korralikult tänada. Kuhu kurat ma selle kausi jätsin?
