Siil udus. Pigem siiski kana, aga väga majesteetlik teine. Ruudi jäi ka loodusretkega väga rahule - ta nimelt leidis hiidsiili, mõnel pool kutsutakse neid millegipärast veisteks, pasahunniku ja mõistagi pidi seal püherdama.

Kaks-kolm sekundit ja mu koer sai hoopis teist karva. Ise nii õnnelik ja rahulolev. Ei hakka pilti panema, sest teil veel äkitselt õhtusöök söömata.

Lõhnab ka nagu tiba teistmoodi - nii tore, nii tore, et täna saab jälle laudas magada. Hurraa! Tuleb vast merde teda kasima ronida. Pagana koer, veised ja see neetud kana! Aga muidu on vahva. Isegi väga.