Kohanimed on veidi muutunud. Poe ees parklas on massiliselt F-tunnusega ehk prantsuse masinaid. Mõned Monako ja Belgia omad ka sekka. Kus pagana kohas ma siis olen? Selge, et mitte Lätis! Appikene, Lätimaa. Nüüd jõudis kohale, et siin on sama olukord nagu Valgaski, kus paljusid asju on taskukohasema hinnaga mõistlikum naabri juures soetada. Mind valdas täielik paanika, sest kohe-kohe tuleb minna riiki, millele oma hindade poolest pole üllatuslikult Eesti veel järele jõudnud.

Ostupaanikast siis jutt. Suitsud 6.10 - võtan 2 plokki, ei parem kolm. Espresso kohvioad 1 kilo 9.90 - võtan 2 pakki, ei pigem kolm. Nii see korv täis saigi. Ostaks kohe veel, sest kodus ju vaja ka edasi elada ja pole sugugi kindel, et seal maksta jõuab. Ei mahu enam kuskile. Rendiks õige järelkäru? Diisel, sa helde aeg - 1.68! Võtaks 100 liitrit, ei pigem ikka 300, aga kuhu panna? Teen plastataara prügikasti tühjaks ja leian sealt 96 liitrist pudelit. Nendesse tankimine on tüütu, aga suur asi seegi ja abiks ikka! Nali, vähemalt üritasin teha.

Põhja-Hispaania. Kohutavad mäed sai läbi sõidetud, sest valisin nimme kaljunukil sellised sika-saka looklevad lehmarajad, et paha hakkab. Nüüd on mägedest selline siiber, et jupp aega ei taha Musumäest kõrgemat küngast näha. See-eest on mandrile kõikse äärmiseid teid pidi ring peaaegu peale tehtud. Taani, natuke Norrat, Bulgaaria, Kosovo, äkki miski veel on puudu, sest erinevatel põhjustel on sealt varasemalt tee otsemaks lõigatud. Küll jõuab - ma jummalast pubekas veel.

Üks Hispaania tuttav andis aastate eest nimekirja kohtadest, mis võiks mu eelistusi arvestades sobida. Nüüd trambimegi neid koos Rutsiga läbi. Pole mingit wow-d, aga kenad kohakesed on need nüüd küll. Kaks on veel jäänud ja need asuvad sobivasti täiesti mandri serval looduskaitse alal. Aga mägedes ja mereni näitab kaart rämedat laskumist. Deem! Üldse ei tahaks nagu taas turnima hakata. Kujundan alles seisukohta või jätaks need hoopistükkis järgmiseks aastaks?

Järjekordne armas väike linnake, mille imelik nimi meelde ei jäänud. Kanalid nagu Veneetsias ja majakesed nende kallastel. Mõistagi mastaabid on palju pisemad. On jäänud veel vaid veepaak täis panna - 128 liitrit mahub ja momendil on veel 32 alles. Neli-viis päeva saaks lõdvalt hakkama kui ökonoomitada ja dušši alla ei roniks. Parem karta kui kahetseda ja vett otsima. Katse nr.1 camperite telkimisplats - appikene kui ilus naine registratuuris tööl! Penélope Cruz'i noorem koopia, oli esimene mõte, mis pähe kargas. Aga vett ei müünud, sest kõikvõimalikud teenused on ainult kundedele, kes vähemalt ööpäevaks sinna jäävad. "Sa murdsid mu südame julm naine," mängisin solvunut. "Siis pead sa ööseks jääma," tuli kiire vastus kelmika naeru saatel. Muidu on nad võõrastega alul üsna kinnised, aga see oli nüüd küll flirtimine, susi mind söögu.

25 eurtsi tühipalja vee eest. Valencias maksab 40 liitrit 50 senti! Teisel pool Hispaania otsas maksin ööpäeva eest viieka ja sain nii peldiku tühjaks kui veepaagi täis, aga siin kolkas tahavad sada korda rohkem. Appi röövitakse päise päeva ajal ja nii palju see katalaani naine mulle nüüd ka ei meeldi. Või ikkagi meeldib? Vististi ikkagi meeldis, sest läksin õhtul tagasi, aga ta vahetus oli juba lõppenud. Kahju, sest saime üsna hästi jutule. Või tegelikult pole ka, sest sellist elukest nagu ma praegu elan püsiv paarisuhe nüüd küll ei võimaldaks.

Kui järele mõelda, siis paljuski elasin varasemalt ju eelkõige erinevate naiste ja nende laste elu, enda tegelikke soove ja tahtmisi tahaplaanile surudes. Viimased kuus-seitse aastat on aga kõik vastupidi ja ole või tänulik sellele tädile, kes mind kohtusse luuletas - kõik muutus ja sugugi mitte pahemuse poole. Kõik need maad oleksid avastamata ja kõik need kohtumised toredate inimestega olemata. Lisaks ei taha ma kohe üldse enam kõiges ja mitte milleski korraga süüdi olla. See on kah rohkem kui kindel.

Üsna hiljuti oli mul nii Hispaaniast, selle riigi elanikest kui päikesest korralik kopp ees. Kui reisi alul oli vaja iga päikesekiir kinni püüda, siis nüüd hoian kohalike kombel enamasati varju ja pean rahulikku väga-väga pikka siestat. Ometigi tundsin siit lahkudes veidi kurbust ja kuskil kümme kilti enne piiri keerasin otsa ringi - persse, kes mind seal Eestis ikka ootab? Jään parem veel üheks päevaks. Või kaheks? Äkki ostaks isegi vett kahekümneviieka eest? Huvitav, kas ta täna tööl on? Ei-ei-ei ja see oli nüüd küll patumõte, sest just nii need jamad pihta hakkavad!