"Mis toimub? Ma astun masinast välja ja kohe on sul uus tüdruk öösel seal," on neiu K t-tähega linnast eile rõhutatult solvunud pidades silmas siinsamusel lehel avaldatud eelmist postitust. Lisas veel, et nüüd ei tule ta enam kuskile, sest võttis suure vihaga lapselapse nädalavahetuseks hoida.

"Deem, kuidas sa küll võid minust nii halvasti mõelda. Pildil oli üle-eilne tüdruk! Mul on lood väheke nihkes, vabandan. Sa ikka üks ja ainuke täna," püüan asju siluda.

"Aaa, et üle-eilne ja mina olin ikka eilne. Siis on kõik korras, aga jõudsin end juba korralikult käima tõmmata. Ära pane pahaks."

Naised on lihtsalt võrratud. Jumaldan täiega. Eriti seda raskesti arusaadavat loogikat. Pole see litsmehe elu lihtne ühti, sest lisaks teadaolevatele ja veel tundmatutele suguhaigustele ähvardab sind ka pidev oht kedagi täiesti tahtmatult solvata. Seda ma nüüd küll ei soovi.

Tänane lugu on ka päeva võrra nihkes ja sedapuhku ööbisime Ruudiga v-tähega maakonnas r-tähega järve ääres ning ennelõunal peaks meitele külla tulema naisterahvas, kelle nimi algab l-tähega. Läheb nagu läheb, aga tore jällenägemine üle jupi aja igal juhul. Seda enam, et olime mingi aeg raskelt raksus ka.

Igaks kümneks juhuks panen sedapuhku jänku pildid. Tervitas mind varahommikul kui välja läksin. Mõtlesin, et mida ta seal nosib ja siis nägin, et öösi karu maha murdnud. Vaene otike veel vaevu hingas. Ajasin eluga riskides selle verehimulise kiskja minema. Seejärel tegin mõmmikule suust-suhu hingamist, sidusin haavad ja andsin validooligi keele alla rahustuseks. Tean-tean, et looduse asjadesse ei tohi sekkuda, aga ärge hakake pragama, sest rohkem ma nii ei tee. Ausõna. Täiesti kindlalt. Peaaegu.