"Nii kui kuulutust nägin, reageerisin otsustavalt ja olin hetkega kohal, et koerakest aidata. Minu targal juhtimisel sai loom päästetud, muidu oleks vast hukka saanud," ütleks poliitik vähemalt valimiseelsel perioodil. Mina pole poliitik ja ei pea sellist jura ajama, aga tõsi on see küll, et otsustasime Ruudiga sel nädalavahetusel justkui ette teades Pärnus ringi "tolmelda." Olin juba sirakil ja vaatasin palja peega telekat kui kraavis vedeleva "kaukaaslase" kuulutust nägin.

"Deem, tuleb vist minna, me ju siinsamas lähedal," ajasin end vastumeelselt püsti. Teatajaga suheldes selgus, et päästeamet ja mingid tegelinskid on juba kohal. Lausa oma ühingu inimesed madistavad seal nagu välja tuli ja see tegi suurt häämeelt. Jess-jess-jess olin sama kiiresti teki all tagasi, aga ajasin lõpuks siiski hilbud selga, et ka ise "Terveks'i" loomakliinikusse kohale minna. Oma silm olla ju kuningas.

Dr. Liina Eier oli nii armas, et jättis laupäevaõhtused tegemised pooleli ja tõttas väljaspool tööaega hädalisele appi. Tallinna sõitude vältimiseks on meil pea igas riigi nurgas sõbramehe kokkulepped kohalike veterinaaridega öiseks ajaks, aga õnneks me neid väga tihti tülitama pole pidanud. Liina vaatas vettinud koera üle ja arvas, et tegemist pole ehk üldse liiklusõnnetuse ohvriga vaid küllap vanur lihtsalt kukkus kraavi, millest ta enam välja ei jõudnud ronida. Tundub vägagi loogiline, sest samm oli tal vaevaline ja kraav üsna vägeva järsakuga ka. Kust see veri koonule sai, jäigi mõistatuseks, sest nähtavat viga tal nüüd küll küljes polnud. Küüned olid pikad ja need said lõigatud. Valuvaigistit andis Liina ka, sest näha oli, et liikumine tegi väheke vaeva. Pärast korralikku toiduportsu ajas koeramürakas end täitsa ise püsti ja oli valmis koju minema.

Loetud minutid peale kuulutuse tegemist helistas juba ka koeraomanik Rein, kes koheselt oma sõbrakesele järele tormas. See on ka põhjus miks ma seda neetud Facebooki sulgeda ei saa - raibe töötab taolistel puhkudel vägagi hästi. Mis siis selgus? Saime teada, et 13 aastane Donna puges ühtäkki aia alt läbi ja läks maailma avastama juba neljapäeval. Ega ta kaugele jõudnudki, aga vaatamata otsimisele teda kraavis ei nähtud. Vaeseke oli sellest ajast saati söömata ja viimastel päevadel taevast tulev vesi tegi olemise aina viletsamaks. Nüüd on need mured õnneks möödas ning suur-suur aitäh nii asjaosalistele, kes käe külge panid kui ka loo jagajatele. Küll mul hää meel, et kõik nii siva õnnelikult korda sai. Jube äge värk, jess-jess-jessss!