Koerte mäluga oli kõik õnneks korras ja tervitasid nagu vana sõpra. Perenaine oli täitsa riides ja rõõmustas palju vähem - naised ongi nõmedad teinekord. Mopil meeldib ülekõige süles olla. Vanasti ta isegi ei hinganud kui sülle võtsid. Surus aga pea õrnalt su rinnale ja oli vagusi-vagusi. Küllap lootis, et ehk ei panda tähele ja saab kaua inimese lähedal olla. Nüüd on tal uus taktika - viskab aga pikali, ajab kossid laiali ja ootab liikumatult silitusi. Neid ta kogu raha eest ka sai.
Mopp on ühe jota käest päästetud koer. Terve kari oli neid. Ei me jõuga võtnud vaid ostsime ära. Jube kauplemine käis koer ja euro haaval. Kõik peale ühe saime kätte ja teinekord mõtlen ikka sellele, kes maha jäi. Oleksin pidanud rohkem pingutama.
Eurod muutusid loomulikult viinaks ja kui see otsa sai oli kisa taevani - valner tüssas ausat töökat maameest, appi-appi! Jutt või asi, aga kui see isegi tõele vastaks, siis häbenema ning vabandama ma nüüd küll ei hakka - üks vägagi aus ja õige petukaup tuli välja, mis aitas terve hunniku neljajalgseid palju parema elukese peale. Hurraaa!
