Hip-hip-hurraa ja katame aga lauad sõbrad, sest Ruts sai täna üheksa aastaseks! On ikka teekond meitel olnud ja ilma naljata saan öelda, et tema elus hoidmine on ikka üks paras vägitükk ja väljakutse - tüüp ju ronib-ukerdab kõikjal ning korraldab sellise hooga jamasid, et oi-oi-oi! Seni oleme kuidagi hakkama saanud ja vähemalt Euroopa on nii risti-põiki läbi konnatud, et ajaga armsaks saanud kohakesi, kus isegi elada võiks, on juba hulgim ette näidata. Omamoodi on tema keevalisus ja ülim valveinstinkt aga ka õnnistus - võõrsil matkates tunnen enda üsna vanajumala selja taga olevat ja vargad on meie ratastel kodukest rüüstanud vaid korra. Seda ka siis kui Ruudiga veidi eemal jalutasime.