Hügieen seltsimehed on kõige alus. Hügieen. Ruudi seda teab ja on väga hügieeniline tüüp. Mu Haapsalus elavad ohmakatest sõpsid ei tea seda aga teps mitte. Vaatan õhtul, et Ruudi hakkab ninaga õhku vedima ning sätib koonu linna poole - selge märk sellest, et need kasimata talupojad, kes viimati seepi jõulude ajal nägid, on külla tulemas.

Kohe uksel pidas ta neile loengu hügieeni vajalikkusest ja hakkas seejärel puhtaks limpsima. Ikka limpsti ja limpsti üle näo, sest see koht näis kõige mustem olema. Beebi sai kohe kõige puhtamaks ja talus seda spa-protseduuri suhteliselt lõbusalt.

Me igatahes tagasi juba mõned päevad. Koju kohe ei jõudnudki, sest tee peal meelitati mujale ja tegime suvega algust. Väheke jahe, aga jää on igatahes lännu. Vaatan neid loomi ja ikka panevad imestama. Ruudi näiteks. Lõbus ja muhe sell igas riigis, aga siin oli ta esimesed päevad kohe eriti rõõmus kui tuttavaid kohti üle jupi aja taas nägi. Lausa õnnelik tundus. Poja ja Haapsalu pundi nägemine rõõmustas teda ka nii väga, et hakkas tegema lausa sellist kiunu, mida vaid harva kuulda saab.

Ühe reisiloo all pakuti, et Ruts on vast maailma kõige õnnelikum koer pidades eelkõige võõraste maade nägemist silmas. Ei koerad neil vahet tee. Soe kliima muidugi rõõmustas, sest talvel kippus pärast hädade tegemist kohe tuppa tagasi, aga lõunas sai pikad päevad õues olla. Muidugi rõõmustab ja teeb tuju heaks igal elusolendil. Aga väga õnnelik oli ta küll, sest sai ju pea kogu aeg koos minuga olla. See on igale koerale kõige tähtsam asi maailmas. Ja neid reisikoeri ja ka -kasse, kes samamoodi maailma koos oma "karjaga" avastasid oli ikka hulgim. Täiega vahva värk.

Seekordne tagasitulek enda jaoks oli aga veidikene teistmoodi - riik, mida kogu elu koduks olen pidanud hakkab kuhugi kaduma. Ka totaalne patrioot mu sees haihtub tasapisi. Ma ei sobitu nagu hästi enam siia oma arusaamiste ja olemisega. Üks küsimus on hakanud kummitama: kas need mehed oleksid ikka Vabadussõjas lahingusse ja surma tormanud kui oleksid ette teadnud, et üleülejärgmine põlvkond sellele ohverdusele lausa sülitab? Elamata elud ja milleks?

Äkki on asi vanuses või keskeakriisis, mis kuidagi otsa lõppeda ei taha? Või hoopis igaveses puberteedis? See võib ka olla. Kahjuks või õnneks pole ka muud kohta veel silma jäänud, kus hing täiesti rahul oleks. Rõhk sõnal "veel." Järelikult tuleb edasi otsida ja küllap ka see asi ükspäev loodetavasti paika loksub.