Hip-hip-hurraa ja katame aga lauad sõbrad, sest Ruts sai täna üheksa aastaseks! On ikka teekond meitel olnud ja ilma naljata saan öelda, et tema elus hoidmine on ikka üks paras vägitükk ja väljakutse - tüüp ju ronib-ukerdab kõikjal ning korraldab sellise hooga jamasid, et oi-oi-oi! Seni oleme kuidagi hakkama saanud ja vähemalt Euroopa on nii risti-põiki läbi konnatud, et ajaga armsaks saanud kohakesi, kus isegi elada võiks, on juba hulgim ette näidata. Omamoodi on tema keevalisus ja ülim valveinstinkt aga ka õnnistus - võõrsil matkates tunnen enda üsna vanajumala selja taga olevat ja vargad on meie ratastel kodukest rüüstanud vaid korra. Seda ka siis kui Ruudiga veidi eemal jalutasime.

Praegu oleme aga Itaalias. Kuigi oleme reeglina ikka hispaanlaste poolt olnud, siis viimati läks neil oma piiride valvamisega veidi nihu. Itaalia peaminister Giorgia Meloni helistas mulle murelikult ning kutsus Rutsiga kiiresti appi. Itaallased, Meloniga eesotsas meeldivad meile ka väga ja lisaks on seal maal meid alati ka sõbralikult vastu võetud. Ega sõpru sa siis hätta jätta ja nii me sinna kimasimegi. Kasu oli momentaalne ja juba järgmisel päeval sai meedia raporteerida, et pagulaste tuhandepealised hordid on Ceutast lahkunud.

Loomuomasest tagasihoidlikkusest palusime nagu tavaliselt meie ülisuurt ja hädavajalikku panust artiklites mitte mainida ja peale ühe ameerikamaa suurema väljaande seda soovi ka kõik austasid. Kulisside taga käis muidugi päriselu ja Rutsist vaimustuses olev Itaalia politsei korraldas talle väärilise vastuvõtu. Kingituseks ülimaitsev suur-suur nimeline pitsa, aukirjad ja peaministri poolt ka soe-soe kallistus. Omamoodi sigadus muidugi, et mulle ei pööratud vähimatki tähelepanu vaatamata sellele, et sain salaoperatsioonil eluohtlikult vigastada - küüs läks nimelt katki ja see pole tänapäeval enam naljaasi! Ahh poogen tegelikult, sest olengi ju harjunud enamasti varjus elama ja muudmoodi polekski võimalik, sest muidu oleks absoluutselt iga päev mõnest mu vaprast ja hulljulgest kangelasteost lehes juttu. Ära tüütaks ja mitte vähe.

Vaat selline jummalast väga tõsine tõsilugu, milles tõtt vaid sedavõrd, et Ruudike saab täna tõesti üheksa aastaseks. Selle vahva foto leidsin tegelikult täiesti juhuslikult netiavarustest kui pool aastakest tagasi Itaalias, Como järve ääres chillisime. Hea, et ikka moblasse salvestasin, sest nüüd kuluski kui valatult ära. Pettis ju teidki ära, sest ülisarnased on need koerad nüüd küll. Hip-hip-hurraa ja Giorgia Meloni verivärske käskkiri lubab kõikidel Eesti koerasõpradel sel nädalal rohkem tööle mitte minna! Mamma-mia, amore mio, pizza, lavazza, mozzarella ja Adriano Celentano!