28 jaanuar 2020

"Kitsekesed! Pidage veel kolm päeva vastu!"

 "Andeks kas teil veel ruumi?"

"Ei põld on täis! Tulge hiljem, praegu on see maalapp meile reserveeritud."


Tore, et mõned metskitsed veel ikka elus ka on. Trehvame kuuepealise karjaga üsna tihti kui koertega jalutamas käin. Kui nad platsis on, siis anname metsaasukatele ruumi ja läheme mujale. 


Eile õhtul oli just nii kui natuke pimeda peale jäime ja hiljem põllule läksime. Kõik kuus olid elus ja terved. Siiras rõõm oli neid näha ja tagurdasin aga masina vaikselt minekule.

Korra sattusime aga keset päeva kokku. Nemad nosisid väheke eemal ja sulasid loodusega kenasti ühte. Ei pannud tähelegi. Kui märkasin, siis hoidsin hinge, et koerad ei näeks ja hakkasin neid auto poole suunama.



Ja siis läks rock'n roll lahti. Nagu videost isegi näete, võtsid kitsed uhke jooksuga suuna otse koertele. Need panid järgi ja kõige lõpus lippasin mina, va "krooniline liigestevalu" kiiremaid liigutusi imiteerides. Vedas täiega, et neist keegi teele ei jooksnud. Ka penid tulid kohe tagasi. 

Õnneks ka jahimehi polnud ja koeri ei lastud maha. Kitsede kaitseks muidugi, nii nad enamasti ju koertetappusid õigustavad. Paras paradoks iseenesest, sest vaadates tänast seisu, siis ainuke hea kits on surnud kits ja savi, kes neid killib. Ka metsade kaitse ettekäänet võib nüüd juba võtta pesuehtsa naljana. Kõik jäid sedapuhku siiski ellu, aga ehmatus oli nii suur, et nüüd kaen maalapi lausa binokliga üle enne kui oma elukad lahti lasen.

Tähistamaks jahirahu pikendas keskkonnaminister Rene Kokk jõulpühade eel kitselaskmisluba 31.jaanuarini - sittasid olevat liiga palju! Jahimehed ongi nagu suured heategijad, kes vaid täidavad "ühiskondlikku tellimust"

Ega nad ise tappa taha, aga rahvas nõuab. Kokk on venekeeli "povar". Nii mõnegi inimese arust iseloomustaks aga ingliskeelne ropemat sorti nimetõlge sellist loodust kaitsvat ministrit palju paremini ....

Seda lugu ajendas kirjutama tegelikult üks jahimees, kes minuga mitmel korral ühendust võttis. Mees oli tige kui mitte öelda, et endast väljas.

"See pole enam jaht vaid massimõrv! Valimatult niidetakse maha kõik! Mulle aitab!"

Soovitaksin kitsedele ja põtradele ette lisada sõna"nuhtlus", sest see õigustaks nende masstapmist veelgi. Inimestega on ju sama lugu - tehke esmalt ajupesu ja võtke mingilt rahvuselt või inimrühmalt ära humaansus ehk inimlikkus. Seejärel võite enamuse heakskiidul nendega teha, mida iganes soovite. Ajaloost ju tuttav teema, aga see toimiks loomadega veel paremini. Kahjurpõder, parasiitmetskits ... Töötab täiega ja andke mulle püss - lähen ise neid rõvedikke kohe killima!


Põtru notiti maha viimasel hooajal 6304. Liikluses hukkus 219, millele tuleb liita 18 vigastatut, kes metsa santidena puktasid. Kitsi jäi autode ette ligi 4900, mis on rämedalt palju muidugist. Tegelikult saab neid otsa veel rohkem, sest ega kõik ju teata ka. Kas Eesti riigis liidetakse ka need jahil hukatud loomadele otsa? Nalja teete või ja ministeerimumi härrade ja -provvade arust liikluses hukkunud loomad ilmselt liigi arvukust ei kahanda.


2019.–2020. jahiaasta küttimismahuks on Eesti ajaloo suurim – 31 619 isendit. Lisame juurde teadaolevad avariikitsed ca 5000 ja paneme ka salaküttide ning teatamata õnnetusohvrite arvuks näiteks 2000, mis on laest võetud suurus.  

Nii, et aastas me tapame ikka vähemalt ligi 40 000 metskitse, mitte natuke üle 30 000! Jääme ikka ausaks! Kiskjad ja haigused suurendavad seda numbrit veelgi, aga nemad ei puutu antud juhul asjasse. Räägime praegu inimtekkelistest põhjustest.

Ärge keppige ajusid ja lööge nad kohe juba kõik maha! Metsi nagunii varsti pole ja inimesed saavad autodega rahus sõita. Metsa- ja maaomanikud oleksid aga voobše orgasmis ja käiksid järgmised pool aastat totakalt naeratades õnnelike ringi. Nii saame ka selle igavese hädaldamise lõpuks kaelast ära. Üks jama vähem. Kuningas Edward I oli kunagi ammu väga mures:

"Šotimaaga on üks suur mure ja nimelt see, et seal elab väga palju šotlasi! See probleem tuleb lahendada!"

Nõuka-ajal arvati Moskvas, et siin elab liiga palju eestlasi ja meie riigiisadel on sama mure metsadega - seal elavad need neetud metsloomad, kellest kuidagi ei õnnestu lahti saada. Aga pistame tule otsa ja täidame vahelduseks "grillsöetootjate ühiskondlikku tellimust." Saame rebastest ja kährikutest lahti. Kitsedest ja teistest elukatest ka. Ka kärntõbi oleks kadunud. Jeee ja söe müüme väljamaale! Muide, müügist rääkides tekkiski küsimus, kuhu see meie ulukiliha läheb ja kas mitte ahnusel ei või siin tõesti ka oma osa olla? Ei-ei kindlasti mitte! Kui rumal ja pahatahtlik minust! Vabandan!

Siin kitseloos oleks paslik ka üks vana võlg ära klaarida, millest olen unustanud pajatada. Mäletatavasti tõi novembrikuu Pääskülas veel 2 vigastatud kitse juurde, kes kuskile kirja ei läinud. Üks suri ära, aga teist hakkas Loomapäästegrupp üles tuunima. See ka õnnestus ja kahe nädala pärast astus loomake tallist välja ning jooksis metsa tagasi. Ande meile andeks ja minge tapke nüüd ruttu ära! Pagana kahju, et meil pole taolisi loodusparke, kuhu taolised tegelased hiljem lasta saaks. Horoskoobi järgi pidavat ma tänavu sigarikkaks saama ja siis ostangi lahmaka metsa ära, kus ei raiuta ega kütita. Las loodus ajab ise omi asju ilma inimese vahele segamata, aga mnjah, unistuseks see ilmseks jääbki.

Neist nn "oma kitsedest" oleks muidugi väga kahju kui nad maha lüüakse. Mingi side oleks nagu juba tekkinud. Jahimehed käisid neid seal sigasuure karjaga ka küttimas, aga sedapuhku kavaldasid loomad inimese üle. Kolm päeva veel pidage vastu! Siis teid enam "kogu rahva" meeleheaks ja "metsade kaitseks" küttida ei tohi. Ega muidugist tea ka, sest herr Kokk võib ju jälle luba pikendada. Tiined ka puha ja neid on ju kohe eriti tore nottida. Metskitse tiinus nagu inimese raseduski kestab 9 kuud ja uued nuhtlusmetskitsepojad näevad ilmavalgust maikuu lõpupoole. 

"Ohh õudu ja viletsust! Paneme aga püssid juba varakult valmis!"