08 november 2019

"Karm! Sajameetrise vahega lamasid Pääskülas kaks vigastatud metskitse!"

"Millal te lõpuks jõuate metskitsele appi? Kas läheb kaua veel?", päris Pääskülas elav Irina telefonis nõudlikult. 

Naisel oli ka tuline õigus pahane olla, sest lubasin tema juurde väga kiiresti jõuda. Ometigi tekitas see kõne minus hämmingut, sest Rebase ja Raba tänava ristis lebava kitse juurde jõudsime lausa suurendatud jõududega tõesti väga kiiresti.

"Millisest kitsest te veel räägite? Olime juba seal koos Tallinna Keskkonnaameti inimeste ja "Jäägriabist" Marko Olopiga. Seda kitse sai vaid vaevast ja piinast vabastada, sest selgroo või kaelalülid olid katki! Nad on juba nii haprad loomad! Nagu klaasist kohe!"

"Ma ei tea keda te aitasite, aga minu hoovis lamav kits vajab jätkuvalt kiiret abi!"

"Olen õnneks Laagri "Horteses" ja seega läheb vaid mõni minut aega. Olen kohe seal!"



Pole sellist asja veel varem juhtunud, aga metskits lamas tõesti uhke eramu hoovis. Teise kitsega oli seega vahe vaid sada meetrit või natuke peale. 

"Kuidas nad mõlemad autolt küll pihta said? Siinsetel tänavatel ju ei kihutata eriti? Kuidas nad vigastatult üle üsna kõrge aia hüppasid?", olid vaid mõned küsimused mu peas.

No heakene küll ning elusolendid on ilmvõimatuteks asjadeks valmis kui adrekas lakke lööb. Sünnitavatest naistest, kes valu käes nõuka-ajal reformvoodi rauast raame nagu paberit kokku voltisid, olete vast kõik kuulnud. Ka meestega läks ju sõjas nii, et raiuti teistel pääd maha, aga haarasid need muudkui sülle ja võitlesid teise käega mõõka hoides vapralt edasi. Vabandust, keerasin veits viimase näitega vinti üle, aga katkise selgrooga metskitse lidumine paneb kukalt sügama küll.



"Mis siis juhtus?"

"Ta tuli üle aia ja hakkas hoovis nosima. Siis märkas aga mängivat koera ja last ning kõik osapooled lidusid kabuhirmus vastassuundades. 

Olin just süles oleva pesamunaga ukse ees ja tõtt-öelda kartsin isegi. Jooksime kõik tuppa, aga kitseke jooksis võrkaeda ning jäi sinna kinni. Seal ta end vigastaski! 

Me aknast vaatasime. See oli ikka väga jube kuidas ta üritas jalule tõusta ja see tema ahastav röökimine lõikas lihast läbi!", võdistas Irina õlgu.

"Ai pagan! Selle unustasin üldse ära, et nad suure hirmuga jooksevad ise vastu seina end oimetuks või lausa surnuks. Kui jalg kinni jäi, siis tõmbas äkki rapsides liigesest välja? Silm sai ka vastu aeda joostes viga, aga usun, et temaga saab taas kõik korda."

"Ega teie teda ära ei tapa?"

"Olge nüüd! Seda me ei tee kui pole karjuvat vajadust ja lähtume ikka sellest kas suudame aidata või mitte. Muide, ka see teine kits suri jahimehe autos ise ära ja lõpetada polnud vajagi. Rääkisin Markoga telefonis ja kaelalülid oli purud olnud ehk, et jooksiski ise peaga mööda aeda. Ilmselt koer ajas taga ja autojuhid on sedapuhku süüst priid. Ega me muidugist täpselt tea kah. Oletame vaid."


Kitsed on õrnad ja nii-nii arad, et võivad suure hirmuga infarkti saada täpselt nagu jänesedki. Sestap hiilisin metsaasukale ligi, rätik kaasas, et see kohe üle pea visata. See on selline nipp metsloomade- ja lindudega, et nö "öö saabudes" rahunevad nad siva maha ja ei rapsi endid ega mindki katki. 

Kavalus aga ei töötanud ja meid märganud kitseke üritas röökides põgeneda. See ei õnnestunud, sest jalad tõesti ei kandnud. 

Loomade Kiirabi Kliinikusse jõudes tegi loomaarst Teele Alasi-Ngako veel kaubikus esimese asjana kohe valuvaigistava ja rahustava süsti ära. 



Kümnekonna minuti pärast iludus uinus ja dr. Üllar Siir kontrollis loomakese jäsemed üle:


"Kõik luud-liikmed on terved ja töötavad. Teeme igaks kümneks juhuks röntgeni ka!"


Aparaadipildid näitasid, et luud on terved ja siseorganid paigas. Üks pagana luu, mitte küünar- ja kodarluu vaid see, see, see ..... 


Säh mulle mu puudulikku haridust! Ühesõnaga üks "kuradi kondike" oli natuke katki, aga elamast ja liikumast see ei sega, kuigi algselt teeb valu küll. Loomaarst Üllar arvas, et kõige suurem probleem on stressis ja hirmus ning see halvab kogu organismuse normaalse toimimise:

"Ära teda pärast "äratussüsti" tegemist kohe üksi jäta - alajahtub ja külmub ära! Lisaks ei pruugi ta veel liikuma hakata ega saa kiskjate eest ära."

"Ma ei lase teda kohe vabaks vaid jätan inimese hoole alla."

"On sul kohta kuhu viia?"

"Ikka! Head sõbrad "(sala) tallide- ja -lautade" omanike näol aitavad jännist välja. Sellele kitsele oleks ka lausa kodu olemas, aga enne proovime ta ikka loodusesse tagasi lasta. Nii see päästmine käib meie gängi kirjutamata reeglite kohaselt." 



Sõit X-maakonna X-talli möödus rahulikult ja tõstsin metskitsepreilna ühte hobuselatrisse toibuma. Pärast sutsakat tegi ta varsti silmad lahti. 

Ohh Jeerum kui te oleks kuulnud seda mõnusat norskamist, mis ta masinas tegi?! Kohe kahju oli loomakest üles ajada. Ta magas nii magusalt ja naised lisaksid sellele vast veel omadussõna "armasalt".

Vat selline lugu ja väga palju rohkem pole kasulik metsloomade aitamisest selles riigis veel rääkida, et häädele inimestele mitte häda kaela kutsuda. Lõpetuseks lihtsalt tänan taas Kiirabi Kliiniku rahvast ja ühte täiesti võhivõõrast ilma kindla töö- ja elukohata Viktoriat. Taoline nimi tuli heast peast lihtsalt meelde. Ei muud. 



Loomulikult tänan ma kogu südamest Loomapäästegrupi lojaalseid toetajaid ja fänne, tänu kellele need päästelood üleüldse teoks saavad. Kirjutage sedapuhku selgitusse "Caramira", sest siis osalete ka ühes kihvtis loosis, millega see loomasõbralik firma eile välja tuli.

Vaatsin hommikul just gängi kontot ja eile annetati lausa 417 eurot. Paraku loosis osalevad vaid need viis inimest, kes õige salasõna selgituseks kribasid. Ärge jamage sõbrad, sest me tahame ikka midagi vastu ka anda. Nüüd aga katame lauad! Metskits on päästetud, lisaks ka reedene päev. Pange oma putkad kinni ja minge koju perede juurde, mis on rügamisest palju tähtsam. Mõnusat algavat nädalavahetust kõigile!

Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318

Loomade-lindude ravi saad toetada ka meie annetustelefonile helistades:


900 1313 (5.-)
900 1414 (10.-)