"Eesti ei ole hädaohus!"

Tutvusin mõnda aega tagasi ühe hindu perega. Lihtsad inimesed. Pealtnäha üsna vaesed. Ei nad ütle kellegi kohta halvasti. Ei nad virise ega vingu. Vaiksed, tagasihoidlikud, viisakad ja vat, et õnnelikudki. Nii vähemalt tundub ja andku kallid kaasmaalased see viimane jube sõna mulle andeks. Hirmus "värvilised" on nad ka kui koduriideid vaadata. Lausa silmadele hakkab ja naeravad nad ka kuidagi kahtlaselt palju ....

Kogu mu tuttav maailm hakkas mõranema. Appi! Taolisi inimesi pole ju olemas! Issand, äkki on tulnukad, kes saadeti meid uurima ja eestlastega vastikuid katseid tegema?

"Eesti on hädaohus!", oli mu ainuke mõte.

Hommik. Hall ilm. Ei mingit rõõmu. Inimesed tusaste nägudega tulevad vastu. Ühe ninapidi mobiilis passijaga põrkasime õlgupidi kokku. Kissitav ja tige pilk:

"Miks koertel suukorve pole? Siin on avalik koht!"

Jummel tänatud, Kõik on endine. Eesti ei ole hädaohus! 

Kordan, kõik on kontrolli all ja eestlus ei ole hädaohus!