5. veebruar 2019

"Seakisa Raasiku koeratapu ümber!"

Taaskord läks veebis suuremaks andmiseks ja tüli hakkas pihta hädakõnest, mis taaskord oli jutu järgi nii hull kui veel olla saab:

"Kõik kohad on verd täis! Suur koer ründas ja näris kõri läbi! Nüüd ta lebab seal ja peremehel on ükskõik. See tõbras vaatab mõnuledes pealt kuidas loom piinleb!", teatajaks purupurjus naine: "Kui te kohe ei tule, siis ma lähen ja tapan ta ise ära! Mind ei huvita!"

"Rahunege maha ja ärge tehke võõral territooriumil mingi vägivaldset omaloomingut! Omanikuga on räägitud ja täna tuleb loomaarst! Te olete väga purjus ka praegu."

"Olen jah, ma jõin pudeli viina ära, aga sitta see loomaarst tuleb!"

"Aga minge vaadake ja helistage mulle uuesti. Kui miskit ei toimu, siis tulen kohale."


Kõnet ei tulnud ja nagu meil kombeks, siis abi otsitakse ikka kümnest kohast korraga. Lõpuks on kõik omavahel tülis. Mis siis toimus? Toimus see, et reageerisid teised inimesed ja omanik, kes alul abi ei soovinud, teatas neile, et raha koera eutaneerimiseks pole. Loom veeti õhtul Tallinnasse kliinikusse, jäeti ööseks sinna ja hommikul suigatati vana koer viimasele unele.

"Miks seda kodus ei tehtud ja looma pidi enne surma jõlgutama?", oli põhiküsimus, mis mõlkus ka loomaarstide meelel. Ei osanud ma neile miskit tarka vastata. Täna õhtuses telefonivestluses selgus, et omanik oli lausa kaasas olnud. Mis nüüd siis teha ja kes oskab taolisi asju ette näha? Kisa on igatahes taevani.

Üks mutt on jälle "kuhjast" pea välja pistnud ja vibutab kommentaariumis keskmist näppu nagu tal ikka kombeks on:

"Issand Lehtveer! Ja selline inimene tahab Riigikogusse saada! OMG!"

"Rahune maha tühikargajast "kassipäästja" my ass ja ei taha Lehtveer ega keegi teine gängist mäele saada. Meie eesmärk oli loomateema valimistesse tuua ja rohelisi väheke aidata. Sõpru ju ikka aidatakse hädas või kuidas see vanasõna nüüd oligi?"

Või tahate väita, et rohelised pole loomade sõbrad? Meenutage ajalugu ja sel ajal kui nad Riigikogus olid, jõudis ka suurde saali kõikse rohkem "loomaettepanekuid". Valijaid see toona ei huvitanud ja oleme ausad - ei huvita ka praegu!

Teine vihane daame tänas taevast, et ta silmad avati ning nüüd ta küll Lehtveeri enam ei vali. Oleme murest murtud ja vastasin talle nii:

"Mina olen süüdi, sest ei pidanud purupurjus naise seosetut juttu tõepäraseks. Seda-enam, et sama proua paar aastat tagasi tegi samasse kohta valekaebuse.

Mina olen süüdi, et kuulasin omanikku, kes väitis, et kõik on kontrolli all ja arst on tulemas. Aga ärge valige ja valige nagu alati - endale hea ja loomadele halb elu. Või valige mõni õigem loomakaitsja. Oih kui kurb, aga nad ju ei viitsi isegi end loomade nimel ohverdada ja oma kanditatuuri üles seada. Või neid ei kutsuta äkki? Miks ei kutsuta neid väärikaid? Ei ma oska teile vastata ja küsige targematelt.

Tahate kedagi kiruda, siis kiruge mind. Mina olen süüdi! Taas ja taas, aga ma palun vaid üht - kui olete oma kuradi tasuta nänni jälle poliitikutelt kätte saanud, siis ärge jummala pärast hakake vabatahtlikke siunama ja neid kodudest välja ajama. Ärge helistage kunagi rohkem kui hädas loomi näete vaid aidake ise! Need on teie valikud!"


Mäletate lugu poisist, kes lambakarjas muudkui hüüdis hunt-hunt?! 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar