3. veebruar 2019

"Kahekõne pardiga"

„Ma keeldun talvel õue minemast!“, prääksatab Katrin Lehtveeri mullivannis viimased päevad elutsenud proua Saima. „Ainult proovi, ma helistan kohe loomakaitsesse!“

„Halloo part! Kas sa oled juba nii terve, et ülbitsed?“, ajas Kats silmad punni.

„Kumb meist õigupoolest part on? Sina ise kandideerid valimistel, aga Toompeale minna ei taha vaid kogud kõigest hääli! Part-part-part!

Inimesed, ärge valige PARTI! Ma olen teid hoiatanud! See naine on petis! See naine on part, mitte, et kõik pardid nüüd petised oleks!“

„No nüüd aitab!", haaras tige Kats pardi kaenlasse ja hakkas õue viima. „Ravi on lõppenud ja nüüd läheme oja äärde!“




„Ära tee! Ära tee! Ma olen ikka veel haige“, lunis pardiproua maailma õnnetuima näoga ja hakkas köhima nagu obene.

„Siis lähme arsti juurde!“

„Vat see on juba pardijutt! Muidugi lähme, aga ära sedapuhku enam nii kiiresti kihuta ja järsult pidurda!“
, prääksus pardike rõõmsalt.

Sõle loomakliinikus tuvastatigi pardil kopsupõletik ja ta jäi veel mullivanni mõnulema. Part on õnnelik. Katsi lapsed ka, sest saavad edasi õues lume sees pesemas käia. Katsi mees on nats kuri, aga keda see meeste torin tänapäeval ikka nii väga kotib? Eks ole?

Jutt siis sellest samusest pardikesest, kes nädalake tagasi Tallinnas, Lasnamäel, Pallasti 36 maja eest verisena leiti. Lennata ta ei tahtnud, aga jooksmises oli suht kiire tüdruk.

Kurat seda teab, mis teda vaevas, aga tohtrid mingeid vigastusi ei leidnud. Esmaspäeval läheb loodusesse tagasi ja tõenäoliselt peab ta Mustjõe ojakese sulistavate partidega sõprust tegema.

On muidugi omaette küsimus kas nii riiakas tädike nendega lepib ja mingit uut haigust enesele külge ei poogi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar