1. veebruar 2019

"Kolga fantoomkoer tahab koju tagasi. Kelle oma?"

Harjumaal, Kolgal tekitas juba mõnda aega paanikat üks näljane koerake, kes lastega suur sõber oli, aga täiskasvanute eest kohe minekut tegi. Kohalik rahvas arvas, et tegu on hüljatud koeraga. Nii mõnigi olla näinud juba autotki, millest ta välja visatud....

Ise arvan, et tegu on täiesti tavalise "saluudipõgenikuga", kes uusaastaööl varvast suure hirmuga viskas ja kelle taoliseid Maarjamaa metsades praegu veel üksjagu redutada võib. Taolist tüüpi koer võib hirmuga joosta ööd ja päevad ning sestap pakun täitsa huupi, et ta kodu võib olla 30-40 kilomeetri raadiuses seal Kuusalu kandis. Silmnähtavalt alatoitunud koer näitas end nii siin kui seal, aga kätte end ei andnud. Väga arg oli.

"Kindlasti väärkoheldud ja kõvasti peksa saanud", arvasid koeratargad.



Ma arvan jälle, et lora puha ning hoopis metsaelu on ta selliseks üliettevaatlikuks teinud. See käib loomadel ruttu. Kes kokku puutunud, see teab, et nädalake metsas võib mõjuda nii, et hea peremees ei saa oma looma kätte. Tee või tina, aga ei tule!

Loomapäästegrupil on ligipääs NATO luuresatellitide infole ja sealt oli näha kuidas koerake liikus lõpuks Läsna küla veeres asuvale ülisalajasele tuumapolügoonile. Väljamaal teatakse seda kohta "Ala 42" nime all. Eestlased ei tea seda kohta aga üleüldse, sest nagu juba mainitud, siis siin on see kõik väga salajane värk.

Kuna meie gäng lõi kaasa ka Eesti tuumaprogrammis, siis sissepääsuga probleeme polnud. Visati kulpi ja värav tehti lahti. Oi pagan kui te meie riigi tegelikust võimekusest teaksite! Pantherid, Stealthid ja Tomahawk helikopterid uhkes rivis Maarjamaa mändide vahele peidetuna oma hetke ootamas ja keegi ei tea midagi! 

Ja seal see kutsu siis Maavälise elu otsimise angaari juures oligi. Arg kui mis ja lähedale ei lasknud. 

Tegin lihapihvi häält, aga see ei aidanud. Lõpuks uimastasin ta loomasõbralikult koerasõbraliku telliskiviga ja hetkelist teadvusekaotust ära kasutades, sain rihma kaela.

Lasi pai teha, aga oli pingul kui vibunöör. Koerainimesed teavad seda olekut küll ja siis on targem loomale aega anda, sest vastasel juhul ta sindrinahk ründab. Masinasse saamine oli omaette kunst, sest linguga ei tahtnud teda veel rohkem närvi ajada. Sestap meelitasime ja jaurasime kuniks kavaldasime argpüksi üle.



Ohh sa pagan, kus ta märatses ja üle jupi aja oli mul väga hea meel, et need masinad ikka soetatud sai. Tavaliste autodega teda ilma narkoosi panemata vedanud ikka poleks. Fakt!

On ikka terminaator - jalutusrihm ribadeks hetkega. Panin siis raudse keti kaela. Puuri ja isegi kummimatti järas nii, et tükid taga. Loomake oli hirmul ja kartis. Ei muud.

Selles seisus teda meie hoiukodusse viia ei saanud ja sestap toimetasin ta Rakvere varjukasse, kus kutsa just kui võluväel pärast väikest klähvimist maha rahunes. Täitsa ise seejärel juurde tuli ja pea vastu jalga surus. Paitasin, talle isegi nüüd juba meeldis. Nii nad tegelikult enamasti käituvadki ...

Loo nüansse ma ei tea ega hakka ka tagantjärele uurima ning andke andeks see laiskus, sest see pole enam vast oluline. Vähemalt minu arust mitte. Kel aga uudishimu suur, see võtku ühendust Merily Vakker'iga. Tema manageeris selle koera päästmist meie gängi poolt ja teab kõike palju täpsemalt. 

Ja nüüd ma hakkan tänama. Tänan oma ema ja isa, naist ja lapsi, kes kõik vapralt toetasid mind sel loomakitsja teel ja ohverdasid. Veel tänan vabariigi valitsust ja opositsioonierakondi. Siis veel ÜRO-d ja Kuusalu vallavalitsust, kelle panus oli oluline ja mõistagi tänan eraldi ka Rakvere varjupaiga rahvast!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar