Tulen Sooniste mõisa poolt kui korraga kuulen haledat mjägumist. Lähen uurima. Õnnetu hing ripub võsas okste küljes. Päris pirakas teine. Siis märkan ka poega. Teda katab härmatis.
"Miks need oksad raskuse all ei murdu? Alajahtunud, kindel see! Siva arsti juurde vaja saada! Kuidas nad küll niimoodi kinni külmusid?", mõtlen omaette. Korraga ilmub kuskilt välja musta-valge sõbralik kiisu ja hakkab vastu jalga nühkima.
"Õukei, võtame sinu ka siis ühes. Üks minemine. Kelle oma sa oled või oled ka välja visatud?"
Valmistan hommikupäikese poole jääva toa ette ja mässin kiisud tekkidesse. Puhurid lülin sisse.
"Siin peaks neil hea küll olema ja Ruudi ei pääse tüütama ka. Huvitav, kas Kelli viitsib 70 kilti maha sõita, et kassidele siin kolkas esmaabi anda või tuleb linna sõita?
Kuradi-kuradi! Miks küll kõik asjad reede õhtul juhtuvad? Väljas juba pime ka!"
Ärkan. Joon kohvi. Kimun suits suitsu järel. Peas vasardab vaid üks mõte:
"Ainult üks kohvi ja kohe hellan Kellile. Kiisud peavad lihtsalt vastu pidama!"
Lähen suurde tuppa ja otsustan korra veel kasside juurde minna, et kontrollida kas ikka hingavad. Seisan keset tuba ja üritan välja mõelda kuidas kiisude tuppa saab? Ust pole ja koht oleks ka nagu täitsa teine. Kuidas ma siia sain?
Kuradi loomad ajavad hulluks! Normaalsed mehed näevad unes paljad piigasid! Mina näen haigeid kasse! Mul endal abi või vähemalt pikemat puhkust vaja! See on kindel!
Keegi head psühhiaatrit teab soovitada?
