6. veebruar 2019

"Minu 12 aastase "avaliku loomakaitsja" karjääri esimene saarmas vajab abi!"


Ei ole ma elu sees taolise elukaga otseselt kokku puutunud. Ei olnud ka Kiirabi Kliiniku rahvas, kelles metsasukas suurt elevust tekitas.

"Aitab imetlemisest ja hakkame tööle! Temperatuur vaja üles saada ja kiirelt!", jagasid arstid omavahel käske."Andke talle hapnikku!"
Loomaarstid hakkasid abitu metsaelaniku ümber toimetama ja rahulik atmosfäär meenutas varsti sumisevat mesilastaru. Lugu hakkas aga pihta nagu ikka - tähelepanelikust kodanikust ja telefonikõnest:

"Tere, kas te metsloomi ka aitate?“




„Loomulikult aitame! Millise loomaga tegu ja mis juhtus?“

„Ma ei tea, kes ta on? Ilmselt on ta autolt löögi saanud, aga ta liigub. Mingi tuhkur või nirk või mingi selline väike loom on.“

„Kus te asute?“

„Jüris.“

„Kus täpselt olen seal? Tulen kohe kohale“

„Kiriku vastas, üle tee, eramajade nurga peal, ma ootan teid siis siin. Ma oleks ta ise arsti juurde viinud, aga ta on jube tige ja tahab hammustada!“


"Ära roni kogu aeg ise kohale vaid kasuta ka teisi vabatahtlikke, et nad endid kasututena ei tunneks!", manitsesin Katrin Lehtveeri.

"Ma helistan neid tund-paar läbi enne kui leian sellise, kes minna saab! Lihtsam on ise ära teha ja praegu kell tiksub!"

"Tõsi ja sisekommunikatsioon tahab kõvasti tuunimist. Sellega tegeleme veel sel kuul, aga anna siis takka! Lugu pidi üsna täbar olema. Kliinik on valmis vastu võtma!"
Kats lendas kohale ja leidis "pruuni kera" kuuse alt. Kahe peale said nad ka eluka puuri, sest va raip polnud sinna minekust üldse vaimustunud.

„Kuhu te ta nüüd viite? Kas Kiirabisse jah? Ma tunnen sealt Aini ja Valdekot - väga toredad ja head arstid on“, seletas sõbralik härra.

„Sinna ikka, kuhu mujale teda hetkel ikka viia oleks?“

„Aga andke mulle siis ka teada, mis temast saab?“

„Ikka annan, Aga kuidas teie nimi on?“

„Mina olen Ants, võite Ainile öelda, et Ants Jürist, seesamune kellel on 10 kassi. Küll ta siis kohe teab, kes ma olen!“

"Mis saarmapoisi nimi on? Meil süsteem nõuab sisse registreerimist!", nõudis kliiniku adminn rangelt.

"Pange kasvõi Paul kui metsloomal just nimi peab olema!"

"Paul, siis Paul!"


Ka Paul oli korralikult alajahtunud ja ei tahtnud oma veene kanüüli paigaldamiseks kohe kuidagi ette anda, siis läks ta hapnikukasti koos soojendusmatiga. Tundub, et ka tal on peatrauma nagu meie eelmisel kiisukeselgi, kes auto alla jooksis. Selgroog on igatahes terve ja käpad liiguvad ka. Miks aga suu nii verine on? Küll see varsti selgub, aga las ta enne natuke taastub ja kosub.

Inimesed väga metsloomadele kaasa ei tunne. Kurb, aga abi vajavad nemadki ning nende valu ja elutahe on täpselt samasugused nagu kutsudel ja kiisudelgi. Uskuge mind!

Aitame Pauli üheskoos metsa tagasi! Mina tänan!
Antsule eraldi tänu märkamast ja vaesele loomale abi otsimast! Ole sa meheks!

Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318

ANNETUSNUMBER 900 23 23


TÄIENDUS!

Otseselt Pauli jaoks enam annetada pole vaja, sest just sain teada, et kell 4 hommikul lõpetas ta ühtäkki hingamise ja oligi kõik. Elu on nii kuradi habras! Arstide sõnul oli tal olemine kõvasti paremaks läinud ja uuris isegi ümbrust. Kurb!

Ega see rahake muidugi kaotsi läe, sest igasugu metsaelukatest ja lindudest antakse teada pea iga päev.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar