9. aprill 2016

"Looduslik valik ehk järelhüüd üleeile tapetud rebasepojale"

12970555_1230460816971719_1043779920_oKas imikuid tappa on tore ja lahe?  Juba selline küsimus tekitaks vast igas normaalses inimeses õõvastust, aga vastus “jah“, kordades enam. Aga ma vastan siiski, et JAH – vastsündinud imikuid on lahe ja tore tappa ning nad ei vääri eluõigust, juhul kui nad on mõne LOOMA BEEBID!

Pildil olev pime ja väeti rebasepoeg leiti üsna hiljuti ühelt Mulgimaa külavaheteelt kakerdamas. Inimene, kes polnud siin tänapäeva „mõistlikus“ maailmas veel täielikult kalgistunud ning omas hinges headust ja südamesoojust kaotanud, haaras abivajava looma mõistagi ühes. No ei saanud lihtsalt teisti ja hakkas teda kodus lutitama. Enne muidugi uuris ka, et mida anda, aga mida sa uurid kui nii väikesest olevusest ei saa ju kuidagi veel aru kas tegu on roti- või hoopis koerapojaga. Hommikul tormas proua kohe tuhatnelja Viljandisse Männimäe kliinikusse, et selgust saada. Haritud pead uurisid-puurisid ning siis otsustasid, et tegu on rebasepojaga.
Sündmuste edasine käik meenutab juba natside juudi tapmispoliitikat – nii Männimäe tõpratohter, kui Tartus eelkõige just kaitsealuste lindude pärast südant valutav loomaarst hakkasid naist survestama, et rebasepoeg tuleb ära tappa! See olevat lausa iga loomaarsti KOHUS, et metsloomad peab ää killima ja keegi ei tohiks oma litsentsiga riskima hakata! Lisaks mõistagi see „loodusliku valiku“ ja looduse asjadesse sekkumise jutt ja kui naine seda ei tee, siis saavat ta kõikide ametkondade viha enda peale! Alternatiivina pakuti välja, et loomalast ei lööda maha sel juhul kui ta urukoerte koolituse tarbeks üles kasvatatakse ja nii saaks ta pikendust kuniks klähvivad jahikoerad ta närvikava täielikult peesse keeravad. Lõpuks sellest siiski loobuti. Naine küll pobises, et Valner võtab looma ja toimetab edasi, aga see ajas neid veel rohkem närvi. Ühesõnaga tädi sittus püksid täis, allus terrorile ja laskis rebasepoja ära tappa! Olgu siinkohal öeldud, et mul oli ühe metsloomade päästmisega tegelenud inimesega kokkulepe  olemas ja kui temast poleks saanud metsaasukat, siis üks piiritagune loomapark oleks ta kindlasti ära võtnud. Nüüd kindlasti ütlevad asjapulgad, et oi-oi-oi, nii küll ei tohi ja nii küll ei saa. Kaduge persse targutajad ja tehke enne piiril asjad korda. Täna ma võin sealt rahulikult üle viia kümnete kaupa varastatud või marutõbiseid koeri, rebastest rääkimata!
12952769_1230461093638358_1897551949_oAga räägime veidike siis sellest looduslikust valikust. Kas sellist asja nagu "looduslik valik"enam üleüldse olemas on kui inimene on juba absoluutselt kõikjale oma karvase käe vahele toppinud. Kas see rebasepoeg oli ikka kui „looduslik praak“ ema poolt hüljatud või oli äkki imetav emme hoopis inimese poolt maha lastud või alla aetud? Karupoegadega, kelle ema jahikoerad või metsatraktor minema peletas, on samuti Keskkonnameti hingul „looduslik valik“. Nõnda samuti käib sama määratluse alla ka Saares, Väikese väina tammi peal kõrgepinge liinidesse lennanud luik, kelle tiib enam õhku tõusta ei lubanud ja sajad kui mitte tuhanded teised elukad, kes inimtekkeliste põhjuste tõttu viga saanud. Muide, Kolga-Jaani hüljatud karupoegade kohta päris ka kodanik Luggenberg telefonitsi aru. Ametnik vastas talle: „Karuema tuli tagasi, olge rahulik!“ Ajuvaba jutt, et loomasõbralik inime maha rahustada, sest karuemad ei tule tagasi! Või kui siiski tuli, siis miks seda vaka all hoitakse – tegemist on ju lausa ülemaailmse sensatsioonilise uudisega, mis senised teadmised liigi käitumisest pea peale pööravad?
Üldiselt ma olen sellega absoluutselt päri, et loodusesse ei tohi sekkuda ning metsloomade koht pole inimese kodus. Võtame või linnud. Näiteks meist palju-palju targem linnuema jagab kohe matsu millisest pojakesest elulooma ei saa ja sööb ta ää või viskab pesast alla. Inimene korjab vaesekese üles, ravib ja laseb loodusesse tagasi. Tegemist võib olla aga karuteenega, sest kui see nüüd sugu hakkab vorpima, siis see nõrgestab juba tervet populatsiooni. Eks ole. Toonekured viskavad teinekord siis poja pesast välja kui neid liiga palju kipub olema ja toitu napib. Inimesel seda toidumuret aga pole ja neid on siin maarjamaal kogu ajaloo vältel üles toidetud küll ja küll. Suurt kahju see pole loodusele tekitanud. Pigem vastupidi.
12970564_1230460946971706_880678812_oLoomakaitse Liidule anti teada kuidas jahikoerad metssiga retsisid ehk läbisid koolitust. Loom olnud puha katki rebitud ja ilmselt keegi meist ei tahaks tema nahas olla. Edastasime teate ka Keskkonnaametile ja sealt vastati, et keelatud see pole, aga „hea tava“ ka mitte ning nemad ei teadvat miskit! Asi sumbus ja see oli ka meie süü, sest olime tunnistaja numbri valesti kirja pannud ning küsida polnud enam kelleltki. Jahimehed mõistagi möirgasid: „Kuradi loomakaitsjad! Kuidas neid koeri siis veel õpetama peaks?“ Meie hinnangul on taoline tegevus loomakaitseseaduse kohaselt aga keelatud kuniks minu tee ristus sellesamuse viimati ära tapetud rebasepojaga. Hakkasime asja uurima ja urukoertekoole on meil nii Jõgevamaal kui Kuusalu kandiski! Ilmselt mujalgi. Juristid leidsid ka lausa mingid paikapandud reeglid: "Kohaliku liigi loomi tohib loodusest eemaldada:
1) vigastuse ja haiguse ravimiseks ja hüljatud noorlooma üleskasvatamiseks;
2) teadus-, õppe- ja ärieesmärgil loomakogude asutamiseks ja täiendamiseks;
3) kohaliku asurkonna täiendamiseks;
4) majanduseesmärgil loomafarmide asutamiseks ja täiendamiseks.
Vat niimoodi ja ühesõnaga tarige aga kõik metsasukad koju ning kui keegi mögisema kukub, siis öelge et teete äri. Siis on kõik korras! Muide, seda mis asi see va „loomakogu“ on, me ühestki seadusest ei leidnudki.
12953063_1230460706971730_805525418_o12953220_1230461436971657_1639606686_o Kuidas siis käituda kui peaksite kokku sattuma mõne metsaasukaga. Igatahes ärge Keskkonnaametile teada andke, sest peale vastuse „JÄTKE SUREMA, LOODUSLIK VALIK“ te midagi sealt ei kuule. Miks nad nii ütlevad? Aga sellepärast, et nii on kõige odavam ja Eesti riigil puudub minimaalnegi võimekus ja tahe metsloomi aidata. Üldjoontes on viimasel ajal kogunenud looduskaitse eest vastutavalt ametkonnalt nii veidraid vastuseid ja sulaselget paska, et hakkan seda varsti ka teiega jagama. Igasugune koostöötahe on igatahes küll nende timukate ja looduse hävitajatega  kadunud ja ametnikud, kellega me enne olin justkui ühes paadis, tekitavad minus aina rohkem tülgastust.
Nii et metsloomadega kohtudes helistage parem meile. Aga mida peaksite tegema siis kui trehvate viga saanud keskkonnaameti asjapulga või tema metsa eksinud lapselapsega? Aus vastus on, et ärge tehke mitte kui midagi, sest see on LOODUSLIK VALIK!
Ärge siis ära kaduge, sest mõnest mu kirjutisest saate varsti teada näiteks seda, et Keskkonnaministeeriumil olevat nii salastatud „KARUAEDIKUTE MÄÄRUS“, et nad ise ka ei mäleta, et see olemas oli ja miks see salastati. Aga kirjas pidavat olema seal nii kõrgused ja laiused ning muudki nõuded. Veel saate teada miks elas KKA-le kuuluv krokodill vannis ja palju riik on ta ülalpidamiseks kulutanud? Kindlasti räägin ka sellest miks Alaveski loomapark pärast riigi vastu astumist ehk võitlust karupoegade elu eest, ei saa enam saarmast Riiast siia toodud. Nagu välja tuleb on ka rääkimata lugusid metsloomadest veel küll ja küll!