13. aprill 2016

Keity otsingud Pääsküla rabas ja Mia kuulutas rannahooaja avatuks

DSC_0009Päevasest nn „titeuinakust“ ei tulnud millegipärast eile miskit välja ja otsustasime Miaga taas Pääsküla rabasse kondama minna – ilm oli soe ja mis seal toas ikka passida! Lisaks on ka rabapardid ilmselt väga rasva läinud, sest Mia ju neid enam nii tihti kimbutamas ei käi. Moor sedapuhku kaasa ei tulnud, sest peale Kiki kadumisest tingitud magamata ööd ja taasleidmisrõõmu, arvas ta heaks sõbrantsi juurde tähistama minna. Ma palusin küll piiri pidada, sest pärast eelmist suhet on mul purjus naiste vastu mingi teatav foobia või lausa allergia. Ega seda üldiselt öelda poleks vaja olnudki, sest selle koha pealt on moor täitsa mõistlik ja reeglina ülemeelikus tujus  laamendama ei kuku.

Ka eile oli rabasse kokku tulnud väga äge rahvas -  inimesed olid rõõmsad ja suhtlemisaltid ning ilmselt on ka mo enese  „vana mina“ peaaegu tagasi, sest lobisesin võhivõõrastega lausa suure hea meelega.  Esmalt plaanisin ka lapselapsed ühes haarata. Rabaservas on kenakesti üks mänguväljak olemas ja seal oleks neil lahe värskes õhus ringi mütata. Lisaks saaksin ajada neile piiramatult jama ehk anda loodusharidust, mida nad ammulisui ka kuulavad. Ma nimelt olen räige loodustark, kes  igas linnus tunneb ilmeksimatult ära isase kiivitaja ja kõikide elukate jäljed on mul ka mõistagi teada. Kes ei tea, siis Pässa rabas elavad ka elevandid, ahvid ja muud tegelased ning sellekoha pealt on mu järeltulijad igati hästi haritud. Muide, talvel me tarisime koju isegi ühe karupoja ja ka selle loo ma panin toona ikka blogisse kohusetundlikult kirja: http://loomakaitse.eu/tana-laksin-omadega-paris-rappa-ikka/
DSC_0001
Kes mu postitusi on lugenud on sellest üleilmatumast tarkusest mõistagi osa saanud ja näiteks isegi paar klassi koolis käinud hülgeteadlane Mart Jüssi sai just siit feissari postitusest teada, et ka nugised lendavad:  http://loomakaitse.eu/mustamael-nahti-vaga-haruldast-lend-nugist/ Muide, enamus oma loodusteadmistest ongi ta omandanud just siinset blogi lugedes ja kasu on seega üleüldine. Senini olen ma tagasihoidlikult siiski Eesti Looduse aina suurenenud honoraride pakkumised kaastööde eest tagasi lükanud. Esiteks ei oskaks ma nii suure rahahunnikuga midagi peale hakata ja teiseks poleks lihtsalt aus seda loodustarkust nii väikese lugejaskonnaga jagada! On ju mul õigus?
Eile paraku jäid lapselapsed loodusõpetuse tunnist ilma, sest kopsisin tütre akna peale, aga vastuseks ei tulnud kippu ega kõppu. No küllap pole siis kodus ja seadsime Miaga sammud raba poole ilma titekarjata. Korraga tütar helistas ja nad olnud vannis! Pagana kõrvahaiged tegid ilmselt siis nii suurt lärmi, et vaese vanaisa hädine koputus jäi kuulmata. Rabas jäi meile esimese asjana silma üks  õnnetu mänd, kelle ümbert oli liiv kadunud. „Varastavad! No vaadake ise kus need eramajaomanikud ikka varastavad“, olin kaaslinlaste ahnusest lausa nördinud. Samas jällegi hea lastele näidata kui vähenõudlik on üks männipuu ja kui vägevad juured tal veel maa sees peidus on.
DSC_0007Eile otsustasime ka vaatetorni juures ära käia, sest reeglina me sinna kunagi eriti sattunud pole. Päike loojus, linnud laulsid ja idüll oli täielik. Igaks juhuks passisin rohkem ka jalgade ette, sest rästikud on juba väljas. „Peaasi, et Mia praegu sahmakat mööda koonu ei saaks, sest mürk on ju kevadeti eriti kange“, mõtlesin omasoodu, kui korraga kuulen hõikamist: „Heiki! Heiki!“ Mida paganat ja jäin lausa seisma ning kuulatasin uuesti. Hüüe kordus: „Heiki, Heiki“ Kõige naljakam oli see, et see ei tundunud enam üldse naljakas, sest keegi ju ei teadnud, et ma omadega taas rappa jõudsin ega oskaks mind siin taga hõikuda. Liikusime uudishimulikult hääle suunas ja sealt see inglike võpsikust välja ilmuski ja muudkui hõikas heikit taga. Mind nähes hüüdis neidis rõõmsalt: „Kas nägite ka postitust? Tulite ka otsima?“ „Mis postitust? Keda otsima?“, ei saanud ma enam tuhkagi aru! Küsisin siis kohe päris otse, et miks ta mind hüüab? „Ega ma sind ei hüüa, vaid ikka oma koera Keityt, kes läks siinsamas raba vahel kaduma!“
DSC_0006
Nüüd oli asi selge ja pakkusin, et läheme otsime siis juba koos.
 Seltsis segasem ja Mial on ka eriti hea nina just kadunud koerte leidmise peale.  Veel viskasin villast, et minu lähedale tasub hoida, sest viimasel ajal on pea kõikidel loomadel ja nende omanikel, kes minuga kokku puutunud, üsna hästi läinud ja küll me selle "ränduri" veel enne ööd üles leiame. Koeraomaniku nimi oli Jane ja tema 18 aastane kääbuspuudel Keity arvas heaks mingi moment võpsiku vahele kaduda ja läinud ta oligi. Ilmselt kevadine hullus! Mis siin muud ikka olla saab? Jane otsis oma kolm tundi, aga koer oli kadunud nagu tinatuhka. Neiu muudkui hõikus ja päris vastutulijatelt, et ega keegi äkki kutsat näinud pole? Paraku poldud temaga trehvatud. Õnneks oli neidisel nii palju tarkust, et jättis igaühele oma mobla numbri, et siis helistataks kui Keityga nähakse. Ja nii me sinna vaatetorni poole Keityt hõikudes läksime. All oja juures sulistasid kolm inglise buldogi, aga ka nemad polnud minipuudlit näinud. Kõmpasime aga edasi kui korraga üks buldogide omanikest helistas: „“Tulge tagasi, üks naine, puudel süles, tuli just siia teid otsima!“ Keity pani suure joosuga oja poole punuma ja sai oma kalli koera kätte.
DSC_0013
Nagu välja tuli, oli koerake raba teise otsa seigelnud ja lausa tänavale, masinate vahele sattunud. Sealt sa siis päästetigi. Nii mõnedki autojuhid olid ka võõrast koera päästma tõtanud naise peale oma meelepaha välja elanud. Erilised idikad, eakas koer oli niigi eksinud ja segaduses ning siis veel mingid „maailmavalitsejad“ sajatavad takka! Aga lõpp hea, kõik hea ja kõrges eas puudlimammi sai vähemalt oma koju, oma linade vahele, magama. Rääkisin selle naisega veel põgusalt ja nagu välja tuli, siis ka tema olnud selle Pärnumaa näljutatud hobuselooga veidi seotud. Kohe näha, et loomasõber, sest ega teistsugune inimene olekski võõra koera omanikku viitsinud kuskilt rabast taga otsida. No ole sa tänatud hää inime, kelle nime ei tea.
10357247_1577871025867058_426628243518625379_nPäeva lõpus oli päike juba kadunud ja hakkas hämarduma. Mia oli muidugi pärast rabarokki järjekordselt silmini porine ja iseenesega paksult rahul. Mina olin küll teist meelt ja kuna moor meid sellistena tuppa poleks lasknud, siis kupatasin ta seal Männiku pool servas olevasse tiiki ujuma. Tänavune rannahooaeg sai seega avatud! Ülekõige vett armastav Miakas nautis suplust ja üritas parte kiusata. Linnud ilmselt tundsid ta ära, sest ujusid laisalt-laisalt eemale ja küllap nad mäletasid, et ega sellest vanamemmest ohtu ole. Mia lausa keeldus kaldale tulemast ja ma juba muretsesin, et äkki lööb jaheda veega krampi ning siis pean ise järgi ronima. Seda ma aga nüüd küll ei tahtnud, sest möödunud aasta märtsikuine suplus, on veel liigagi hästi meeles. Lõpuks ta siiski tuli ja asusime koduteele.
All trepikojas oli kuulda juba Kiki klähvimist. Tal on eriline anne vanaisa ja minu auto häält ja jalasamme kasvõi keset ööd ära tunda ja siis ta kuulutab seda kogu majarahavale. Jube tüütu ja pahatihti käib see üsna närvidele, sest ajab ju kõik üles kui koju tulemine hilisema aja peale satub jääma. Nüüd tundus see aga vägagi armas ja hea et ta ikka kodutee üles leidis! Vanaisa oli ka veel üleval ja ütles: „Tänane Kiki üles leidmine on tema elu tähtsaim sündmus pärast Eesti taasiseseisvumist!" Vat sulle lops, kui palju võib üks tilluke chihuahua vanainimesele korda minna ja tähendada!