27. aprill 2016

"Esimesed kaks lammast murtud! Kas läheb jälle hundijahiks?"



12219337_1523093368011491_2785375215076661499_nTänavused esimesed kaks lammast murti üleeile öösel maha ja koletu veretöö pandi toime Pärnumaal, Tõstamaa vallas. Arvatakse, et karjast ära aetud hullunud isahunt murrab mitte nälja, vaid lõbu pärast. Ka eelmisel aastal olla lambukesi loojakarja saja ringis läinud ja kõige ohvriterohkemal ööl murti lausa 11 tükki korraga maha. See eeldab vist aga ikka juba suurema karja koostööd ning üks pensionipõlve pidav vana ning väeti hundu sellega vast hakkama ei saa. Muide, Eesti riik menetleb asja siiani ja see tähendab seda, et kahjud on tänaseni korvamata. Loomakasvatus liigub meil niigi väljasuretamiskursil ja selge see, et taoline asi ajab närvi ning lambakasvatajad nõuavad kõikide huntide maha tapmist.
Ka eilse „maotädilooga“ seoses läks kommentaariumis väikseks naginaks ja esile tõstatus igipõline küsimus – kes siis meie arust tohivad elada ja kes mitte? No näiteks imearmsad kassipojad ei kõlba söögiks anda, aga sama armsate küülikupoegadega probleemi poleks. Alati arvab keegi, et maod kui vastikud elajad, võiksid ka nälga surra ja üleüldse siit planeedilt kaduda. Ega minagi neist puudust tunneks, sest pelgan neid isegi, aga omati vaidlen sellele kõigele vastu, sest ka roomajatel on väga oluline roll looduses ajada.
Aga nüüd siis jälle lammastest ja huntidest, sest selleteemaline küsimus mulle saadeti. Keda mina siis pooldan? Mõlemate eluõigust pooldan! Nüüd küsitakse kindlasti, et kas mul imearmsast tallekesest kahju pole, kelle hunt on maha murdnud? Muidugi on kahju! Aga mul on kahju ka sama armsatest hundipoegadest, kelle kõrid urust välja tõmmates läbi lõigatakse.



12688287_1572443953076432_1585092285441529194_nOli siin hiljuti mingi uudis, et eesti piimakarjad vähenevad viletsa majandusseisu tõttu. Ikka ilusa vissi pilt artikli juurde jarõhume aga kaastundele. Tulge mõistusele ja kasutage aju – kas me oleksime neile muidu elu kinkinud ja nad oleksid elanud kõrge vanuseni? Sama lugu on lammastega. Hundid hakkavad varsti kutsikaid õpetama ning siis on jälle kisa taevani, et vaadake mida need elajad tegid – põld puha veriseid villakerasid, sisakonnad välja kistud, täis ja ohh küll on ikka kurb lugu ning vaesed lambad. Tapame kõik hundid maha! Aga vat ei tapa, sest ka nemad on meie loodusele väga vajalikud! Üleüldse tekib küsimus, et mida-keda tegelikult taga nutetakse – kas piinarikkalt surnud lambukest või saamata jäänud rahakest, sest oma otsa need ilmsüüta määgijad ju nagunii leiaksid? Sellega ma olen küll kahe käega nõus, et riik peaks maainimestele jupi maad kiiremini kiskjate poolt tekitatud kahjud hüvitama.

Mina ise pole sellega kokku puutunud ja minu loomi pole hundid murdnud. Minu vanavanemate omi aga küll ja tollal saanud võsavillemeid Leevre ja Soosalu metsade vahel sagedamini näha kui tänapäeval metskitsi. Tegid nad ka kahju – viimane  ohver oli truu valvekoer Muri, kellest meie papa vaid pea üles leidis. Ülejäänud pisteti nahka. See jättis hinge sügava haava ja rohkem nad koera ei võtnud. Ometigi ei valanud taat oma kaotusvalu kriimsilmade peale välja ega nõudnud nende hävitamist. Olid neil ka lambad. Kuigi kõik sealsed hundid tapeti maha veel enne minu sündi, siis aukartus nende tarkade kiskjate ees säilis vanadel kuni surmatunnini: „Ega hunt loll ole ja ta võtab toidu ikka sealt, kus see lihtsam on!“ Sestap nägid tollased inimesed oma karja hoidmisega ka rohkem vaeva – ööseks aeti loomad lauta, võeti valvekoerad ja ehitati korralikumad aedikud. Suveöödel käidi valvamas ka. Papa tegi isegi sellist trikki, et käis ja sirtsutas lambaaediku ääred kenasti täis. „See hoiab susid eemal kui inimese kuselõhna tunnevad!“, nii ta ütles.

Tänapäeval käivad asjad teistmoodi – pole enam lautasid, ei taheta ka aedikuid teha. Viissada lammast lastakse kümne hektari peale laiali ja loodetakse, et hundid ei tule. Kullakesed, loomulikult hunt tuleb, kui isuäratav suutäis ilma igasuguse riskita saadaval on.

Kunagi oli üks telesaade, kus küsiti mingi taoline küsimus: „Kumma sa tulekahjust päästaksid? Kas naabri või oma koera?“ Inimene vastas, et koera ja rahvas aplodeeris. Selle peale torises üks endine teletöötaja, et inimesed on lolliks läinud. Tegelikult pole nad lollid ühti ja ükskõik kuidas see tüüp vastanud oleks – rahvas ikka plaksutaks, sest formaat näeb nii juba ette. Mäletan veel, et seesamune teletöötaja lausa ründas verbaalselt sotsiaalmeedias toda tegelast ja küsis veidraid küsimusi. Lolle küsimusi võib inimese nurka ajamiseks alati küsida: „Kumma päästad tulekahjust kas ema või isa? Tütre või poja? Naise või oma õe?“ On siililegi selge, et iga vastus poleks õige ja sellele ei saagi vastata.

Ja üleüldse, miks kuradi pärast peab alati valima, et kelle poolt oled? Kuigi see pole võimalik, siis ma olen paraku alati kõigi poolt! Ma olen elu poolt ja oleks mina maailma loonud, siis keegi ei sööks siin kedagi ning hirmuäratav lõvi lamaks suures üksmeeles koos gaselliga varjulises salus.

Siis muidugist tekiks jällegi küsimus kuidas me kõik siia kerale elama mahuksime?