17. aprill 2016

Kiki sünnitas ninasarviku ehk valetiinuse rõõmud ja mured


13016404_275841106081102_1583772854_oImesid ikka juhtub. Meie jaoks oli tegelikult juba suur ime see, et mõned päevad tagasi hulkuma läinud Kiki taas kodutee üles leidis. Ega ta mingit süütunnet mõistagi tundnud ja oli tähtsust täis nagu alati. Siinkohal veel kord tänud kõigile kaasaelajatele! Ei kujutagi ette kuidas see eluke oleks siin veerema hakanud – moor  oli sügavas leinas ja käis nutust paistes  silmadega ringi. Hea, et tänavale ei nähtud , sest tänases Eestis tähendab nuttev naine vaid üht – sai mehe käest kolakat ja tõbras on vaja kohe kinnimajja panna. Aga see selleks ning naasmine ei jäänud teps mitte viimaseks imeks, milles Kiki osaline. Kuigi ta ise väidab, et pattu ei teinud, siis ometigi paar päeva pärast naasmist hakkas ta imelikult käituma ja väitis, et kohtus Püha vaimuga.

Heakene küll ja seda, et naisterahvad lulli ei löö ja pelgalt Püha vaimu peale mõtlemine neid titeootele aitab, on igati normaalne ja tavaline. Ikka juhtub ja taolisest juhtumist pajatab ka üks lääne kultuuriruumis leviv muinaslugu. Aga et ka chihuahuadel niimoodi on? Vat see on juba imede ime!
Nii, et ka meie peres on nüüd titeuudised, sest Kiki nimelt juba üleeile sünnitas ka. Tänapäval käib see kähku! Tiinuse kiire kulg on loomulikult ka ime, aga kõige suurem ime on siiski see, et ta sünnitas igati terve ja toreda KUMMIST NINASARVIKU!!! Hakka või usklikuks, sest imede ime on sündinud ja pole vaja siin vastu vaielda miskit. Ma näen teie kadeduse läbi!
13000519_275840636081149_1791182615_oJa nüüd ta seda „kummist last“ siis kaitsebki. Appi, majas ei tohi liikudagi enam, sest siis on kohe kileda häälega kiljumine ja klähvimine lahti. Õnnelik emme muudkui hoiab ja hellitab pisikest ning on unustanud vaat et isegi söömise ja joomise. Nii kui õuest tuleme, siis juba trepikojas hakkab niutsuma ning tuppa hoides otsib esimese asjana kohe võsukese üles ja lakub ta puhtaks.
Ega lapsehoidmisest pääse minagi - vahest harva ta toob tite ka minu juurde ja siis tuleb „kummist beebit“ silitada ja väga pehme häälega rääkida. Kiki muidugi passib kiivalt kõrval ja jälgib, et ma ikka korralikult tema järeltulijaga ümber käiks. Korra julgesin kõhatada ja selle järgnes kohe emme etteheitev pilk: „Pagana tiisikusehaige! Ära läkasta siis nagu metsaline sel ajal kui beebi magab! Mis neil meestel küll arus on?“
Ühesõnaga jama kui palju ja ärge imestage siis kui ma veidi uimasena teile uulitsal vastu komberdan – ei ole mul tuumapohmell ühti, aga ma lihtsalt täiesti magamata. Eile näiteks ajas ta mind niutsudes kell pool kaks üles ja puges koos oma „beebiga“  täitsa külje vastu ja lausa nõudis, et ma tema emadusest osa saaksin ning pisikest hellitaksin. Moor magas aga õiglase und rahulikult edasi ja ainult ühmas: „Kiki tuli teki alla, ära teda laiaks maga!“ Kuradi kurat, aga ega ma julgenud ka vastu hakata, sest moor elab sellele Kiki titeloole pea sama palju kaasa kui koeraemmegi ja nii kui ma hädaldama kukuksin, siis on kohe rõdule magama minek! See on kindel!
13036480_275840859414460_764448879_oNii ma siis kannatangi, aga ei hädalda suurt midagi, sest eks ole ju ennegi sellist asja nähtud. Samas olen ma siiski väga õnnelik, et naistel taolist „välkrasedust ja turbosünnitust“  eriti tihti ei esine. Kujutage nüüd ise ette kui moor üks päev teataks, et kohtus Püha vaimuga ja seejärel teeks pesa ning nõuaks minultki kummist nuku ümmardamist ja hellitamist. Kõiksugu veidrate tujude talumine käib mõistagi asja juurde! Issakene, ei julge ega taha selle peale kohe mõeldagi!
Appi! Kiki piilub ukse vahelt ja loomulikult on titt hambus. Eks tuleb siis jälle silitama minna ...............