20 aprill 2016

Aprill – KOERATAPUKUU!

Koeratapukuu aprill - nii võib vast öelda küll, sest just sel kuul on tulnud üsna palju selliseid teateid, kus koerad vast inimesega kohtumise üle väga rõõmsad pole:
    12919636_1133808233306812_6341622836099785934_n
  • Urge külas Raplamaal läksid kaks huskyt kaduma, kellest tänaseks on vaid üks kätte saadud. Seegi väidetavalt läbi pekstuna.
  • Keila lähistel Leholas peksis täkku ja lakku täis külajoodik lapsele kuulunud sõbraliku retriiveri surnuks. Sellest lähemalt kirjutan vast juba järgmisel või ülejärgmisel nädalal - moment on lihtsalt tiba vara ja las pollarid teevad rahus oma tööd.
  • Alatskivil jättis keegi mölakas kuus kutsikat bussipeatusesse uut omanikku ootama või surema, sest kui head inimesed poleks sekkunud, siis täpselt nii just oleks läinud.
  • Viljandimaal valati süütevedelikuga üle ja pisteti tuli otsa küla vahel lonkinud tiibeti mastif Steffile.
  • Rae vallast Kurna külast anti eelmisel nädalavahetusel teada Miša-nimelisest huskyst, kes sai naabri käest kaks lasku otse kerre. Loomakese seisund oli kriitiline ja ega ma tea kas ta ellu jäigi. Politseisse omanik avalduse igatahes tegi ja tulistaja olevat ka kinnitanud oma maja ees kassi rünnanud peni tulistamist.
Täna pajatan aga Urge küla koerajandist nii lühidalt ja kokkuvõtvalt nagu oskan. Kui ma laskuksin detailidesse, siis tuleks see üllitis ilmselt sama paks nagu Tolstoi „Sõda ja rahu“. Kisa on igatahes taevani tõusnud ja sestap pole vaja ka isikuid otseselt varjama hakata, sest ka igasugu foorumites käib "räige andmine" ja kes keda süüdistab, pole ammu enam mingi saladus.  Urge külakeses elavad naabrid Ruth ja Vassili on igatahes kapitaalselt tülli keeranud ja süüdistavad teineteist koerte tapmises ja retsimises. Kismasse on kaasatud ka juba nende tuttavad ja siis lahmitaksegi vastaspoolt just nii nagu osatakse.
Üldiselt hoian ma igasugu netilöömingutest eemale ja sestap räägin asjast nii nagu mina sellest aru saan. Et igasugu vääritimõistmist ja –tõlgendamist vältida, siis pange iga lause ette mõttes „koera omaniku väitel või naabri väitel“, sest ma lihtsalt ei viitsi mingi juriidiliselt korrektse jura kirjutamisega oma aega raisata. See on rohkem meie juristide rida.
Liidu poole pöördus selle kuu alguses Ruth, kes teatas, et tema kaks huskyt ( Forever For You The Future is Ours ja Forever Spactacular The Future is Ours) on aiast välja pääsenud või varastatud. Koletus teos süüdistas ta naabrimees Vassilit, kelle juurest hiljem politsei abiga ka üks koer kätte saadi. See andis mõistagi süüdistusele kaalu juurde. Ruthi väitel oli kutsu läbi pekstud ja seda kinnitanud ka veterinaar. Teine koer on aga tänini kadunud ja Ruth kahtlustab, et see löödi lihtsalt maha. Lisaks arvab Ruth, et Vassili ise laskis koerad tema aiast välja, mitte nad ei jooksnud ära.
Vassili seevastu väidab, et Ruthi koerad jooksid hoopis tema hoovi ja murdsid (oli vist) 13 parti maha. Seetõttu ta panigi ühe kinnipüütud koertest kinni ja otsustas, et tagastab siis kui tema omanik on hüvitanud lindude murdmisega tekitatud kahju 300 eurot. Ruth väidab aga vastu, et ta nägi ainult mõnda murtud lindu, mis kindlasti ei maksa sellist summat. Lisaks kahtleb koeraomanik ka selles, et tema loomad üldse linde puutusid, sest ka veterinaar ei tuvastanud koerakoonult pardi verd. Viimases väites ma küll julgen  kahelda, sest Eestis pole see võimekus vast ikka sellisel tasemel, et loomaliiki ja DNA-d suudetaks mõne tunni jooksul kindlaks teha.
Paraku polnud see aga kaugeltki mitte esimene kord kui naabrid karvupidi kokku läksid. Ka eelmisel aasta jaanuaris ja aprillis kadusid Ruthi koduaiast huskyd Sevilla Eskimoski ja  Spectacular Passion The Future is Ours. Ka siis kahtlustas ta just Vassilit. Ei hakka siinjuures kõiki vandenõuteooriaid ja külajutte edasi levitama, aga Ruthi kinnitusel on vähemalt üks neist koertest omadega Saksamaale jõudnud. Murest murtud koerakasvataja ajas gängi kokku ja teostas ka omaenda juurdlust, mis viis Vassili majatagusest metsatukast väidetavalt just koertele kuulunud skelettide leidmiseni. Ka uskus ta ära tundvat ühe luustiku juures lebanud karvad, mis kuulunud ühele tema eelmisel aastal kadunud koertest.
Ruth süüdistas ka Vassilit halvas loomapidamises, sest temale teadaolevalt elavat kuurilogudes ka veel palju teisi koeri närustes tingimustes. Ta palus, et liit peaks sekkuma ja kontrollima minema. Ma laususin talle seepeale, et loomakaitsjad peaksid hoopis teda ennast kontrollima, sest pole ju normaalne kui ühest elamisest pidevalt loomad kaovad. Loomakaitse Liit tegi seepeale siiski avalduse ka Raplamaa veterinaarkeskusele ja nende ametlik vastus saabus eile:
Vastuseks Teie pöördumisele. 5. aprillil 2016 saabus Rapla Veterinaarkeskusele Teie pöördumine, milles teatasite, et XXX talus Urge külas Kohila vallas Raplamaal peetakse mitmeid koeri väga väikestes ja räpastes kuurides. Samuti püstitasite kahtluse, et koertele ei tagata piisavalt toitu ja joogivett, ei võimaldata piisavalt liikumisvabadust, ei tagata haiguse või vigastuse korral vajalikku ravi ja koeri väärkoheldakse ka muul viisil.
Raplamaa Veterinaarkeskus inspekteeris ette hoiatamata koerte pidamise vastavust Vassili XXX elukohas XXX Talus Urge külas PÕM määruses nr. 76 „Lemmikloomade pidamise nõuded“ sätestatule 14.aprillil ja 18.aprillil k.a. Inspekteerimise käigus leiti majapidamisest eest kaks koera – vana kaukaasia lambakoer, keda peetakse väljas aedikus ja väike toakoer. Koerte pidamine on vastavuses  PÕM määruse nr. 76 nõuetega. Koerte omanik Vassili XXX ja tema perekonnaliikmed näitasid inspekteerimiste ajal üles igakülgset koostöövalmidust ja käitusid sõbralikult ning lahkelt.“
Loodetavasti on nüüd ka sellele küsimusele ammendav vastus olemas. Ma küll vingun üsna palju VTA kontrollide suhtes, aga olgu siinjuures lisatud, et Rapla ametnikud on täitsa OK ja seda tõestab kasvõi pikaleveninud Sooniste hobustesaaga, mis lõpuks lahenduse just tänu nende tööle sai.
Vat sellised on need lood siis minu pilgu läbi. Netis käib aga hoopis „päris sõda“ ja pihta saavad mõlemad pooled – ühed süüdistavad Ruthi kui valetajat, loomanäljutajat jne. Teised aga Vassilit ja kolmandad juba hoopis mind, et sellest pole vaja üldse midagi kirjutada. Mulle jäi silma kellegi kommentaar feissaris ja seal paluti Ruthil võtta „oma kallis Valner ja joosta meediasse“. Kahjuks või õnneks pole ma „Ruthi kallis Valner“, sest olen seda neiut kohanud vaid korra ja sedagi siis kui tal aastaid tagasi Sõle tänava Selveri juurest retriiverikutsikas pihta pandi. Lootsin toona kaasa aidata koerahakatise koju jõudmisele. Kas mu tehtud loost ka kasu oli, ma kaljuks ei tea või vähemalt ei mäleta. Seda esiteks. Teiseks ei suru ma ka meediasse juba ammu enam lugusid mitte, sest ka see aeg sai otsa. Ma kirjutan küll umbes 5% loomadest, kellega kokku puutun, aga meediaga jagan hääl juhul vaid armetut ühte protsenti kui seda vajalikuks pean. Sedagi enamasti siis kui ajakirjanikud ise huvi tunnevad ja taolisi ikka on, kes loomalugude kohta pärivad. Olgu öeldud, et Pärnumaa näljutatud hobuseloo ilmumise puhul nägin ma tõesti vaeva ka, aga mul olid ka omad põhjused, sest ilma meediakärata oleks see asi lihtsalt sumbunud.
Tõmbame siis otsad kokku ja kui mõnedel tekkis küsimus, et kelle poolt ma olen, siis mis mul siin ikka salata – ma olen nende partide poolt ja neil on täielik õigus oma koduaias ilma koerte poolt maha murdmist kartmata ringi kõmpida. Ma olen nende huskyde ja selle mastifi ja retriiveri poolt, kes peaksid sama turvaliselt koju jõudma kui nad isegi pääsesid aiast välja omapäi jõlkuma. Mõistagi peavad koerteomanikud nende poolt korraldatud jamad ära klattima – nii ütleb seadus ja nii on ka inimlik ning aus.  Veel tahaks mõistagi mainida, et kui koduaiast loomad ikka järjepanu ära kaovad, siis tuleks aed ja väravalukud eriti hoolsalt üle kontrollida. Kui on põhjendatud kahtlus, et inimese käsi on mängus, siis oleks kindlasti ju valvekaameratest, mis tänapäeval ei maksa enam suurt midagi, palju kasu ning igasugune kohvipaksu pealt ennustamine jääks ära.
Kindlasti ei meeldi see kirjutis ega minu seisukohad ei Ruthile, ei Vassilile ega nende tuttavatele, aga minu eesmärk polegi olnud loomade kaitsjana kunagi kellelegi meeldida! Ma siiski loodan, et politsei viitsib vaeva näha ja kadunud kutsa jõuab kenasti koju ning ka kõik teised küsimused saavad ausad vastused, et Urge küla koertesõja saaks ometi lõppenuks kuulutada.