22. aprill 2016

G-Kommando: "Nõmmel hirmu külvanud kana tehti kahjutuks ühegi lasuta!"

Politseiuurimine on tupikusse jooksnud ja sestap head sõbrad pöördun ka mina teie poole palvega - tunnistage parem heaga üles, kes käis Nõmmel koos oma kanaga jalutamas ja selle jooksu lasi? Ei taha mõeldagi, mis kõik oleks võinud juhtuda, kui see ilge lind oleks näiteks rünnanud täiesti ilmsüüta last, jooksjat või ratturit? Lapse puhul on selge, et nii lühikese olendi puhul oleks kana rünnanud kohe silmi ja edasi mõelge juba ise. Täiskasvanud tervisesportlaste jaoks oleks asi ilmselt lõppenud koomaga, sest kunagi ei tea ju kuhu vastu nad oleks meeltesegaduses jooksnud/sõitnud või kuidas kukkunud. Vat see on vastutustundetu loomapidamise hind, kuid mõningad meie seas elavad indiviidid lihtsalt sülitavad sellele ja ühiselureeglitele!

13051744_10209154683806310_8904577605669769990_nPõline nõmmeks Henri Rüütmaa võttis siiski julguse kokku ja eluga riskides sai Rohelist nime kandvas bussipeatuses laamendava kana karistamatu tegevuse filmilindile. Vapper mees andis asjast teada ka politseile, kes sedapuhku, oh üllatust, saatsid kohale isegi G-Komando, eesotsas kogenud reageerija, kapten Kukekesega. Edasine meenutab juba seiklusfilmi – automaatidega varustatud maskides mehed piirasid ala sisse, snaiprid asusid kohtadele. Ka helikopteritäis hambuni relvastatud võitlejaid kindlustas õhust operatsiooni, millelaadset pole Maarjamaal veel enne läbi viidud.
Välkkiire rünnak lõppes enne kui see alatagi jõudis, sest üllatunud kana ei hakanud vastu, vaid ainult kaagutas meelevigast teeseldes. Politseid aga juba sellise lihtlabase trikiga ei peta. Ohtlik lind pandi puuri ja kanade ülekuulamisele spetsialiseerunud prokurör Kotkas hakkas korrarikkujat küsitlema. Paraku on selle liigi emaslinnud väga kangekaelsed ja senised katsed neid rääkima saada on pea kogu inimkonna ajaloo vältel ebaõnnestunud. Filmidest on meile ju teada, et enamus kuritegusid lahendatakse vaid seetõttu, et keegi nö „pani kukke või kitse“. Väljendit, et keegi "pani kana“ ei kohta paraku ühegi rahvuse keelepruugis ja vaatamata pingutustele ei saanud ka meie politsei seda kraaklejat rääkima.
Siis helistaski politsei esindaja viimases hädas mulle ning palus abi. Ma võtsin esmalt ühendust Tallinna Linnuvabriku ja Rannamõisa lihatööstuse esindajatega, kahtlustades, et nad on vaadanud ohutuseeskirjadele läbi sõrmede ja ohtliku tegelase põgenema lasknud. Rannamõisa juht kinnitas, et neil tegelikult elus kanu pole ja viimane suleline suri juba paar aastakümmet tagasi ja seegi vanadusse. Kogu nende kaup tuleb tegelikult Poolast ja linnud on külmutatud ning ilma peadeta. See välistas esimese tõenäolise kahtlusaluse. Linnuvabrikust aga öeldi, et nende linnud on küll elus, aga nemad eelistavad eestimaist nagu tarbijatele lubatud ja kogu kanaarmee on loomulikud blondid. Veendusin selles ise ja see peaks isegi pimedale selge olema, et pruuniks päevitunud lind sealt majast pärit pole. Sestap ei jäänudki mul muud üle kui jälle Aafrika mandri poole vaadata, kust viimase aja Euroopa hädad just alguse on saanud.
Üritasin ka ise kanaga rääkida, aga ainult silmi punnitav ja ülbelt vastu kaagutav lind teda ebaseaduslikult Eesti riiki smugeldanud isikut ei paljastanud. Millimeeter oli puudu, et minu heatahtliku loomakaitsja mask oleks langenud ja kogu vägivaldsus välja paiskunud, aga politsei ei lasknud sellel juhtuda, sest Maarjamaal ülekuulatavaid ei peksta ning sellest hoitakse väga rangelt kinni. Seda küll suutsin tuvastada, et lind oli vastavalt ettenähtud korrale kiibitud kuid registrisse kandmata ja see tähendab järjekordselt seda, et vastutustundetu loomapidaja pääseb puhtalt! Nördinult tõstsin käed ja olin sunnitud tunnistama enda abitust ning vabatahtlike loomakaitsjate tegevuse mõtetust.
Vaatamata sellele, et mina käega lõin, algatas Põhja ringkonnaprokuratuur siiski kriminaalmenetluse ohtliku linnu omapäi jalutama lasknud isiku tuvastamiseks. Ei saa välistada muidugi, et kodustes tingimustes peetava kana üle kadus kontroll ja omanik lihtsalt hülgas ta. Sestap viidi vangistatud lind kui asitõend Tallinna Elukate Varjupaika, kus tema eest asub hoolitsema tänu oma legendaarsele kassiarmastusele linnarahva lugupidamise pälvinud juhataja isiklikult. Eestimaa Kanakaitse Selts esitas protesti ja palus lind vabadusse lasta, vältimaks olukorda, kus kättemaksuhimust pimestatud inimesed võiksid linnu näiteks ära grillida ja nahka pista. Olukorra tõsidust arvestades lükkas Keskkonnaamet aga selle siiski tagasi ja kinnitas, et kanale tagatakse varjupaigas ellujäämine ja liigile vastavad minimaalsed pidamistingimused.
Kümneid elusid päästnud ja enneolematut vaprust üles näidanud kodanik Rüütmaa kutsus president Ilves täna õhtuks Kadrioru lossi. Tänuõhtusöögil osaleb ka kirikupea Põder. Eestimaa Tõprakaitse Liit koputab looma- ja linnupidajate südametunnistusele: „Olge ikka inimesed ja kui lähete tulevikus kanadega jalutama, siis ikka rihma otsas ja suu- või õigem oleks siiski öelda, et nokakorv olgu ka loomulikult pandud!“ Nii endal lihtsam ja teistel ohutum!