9. aprill 2016

"Sai taas massinaga remondis käidud"

Pagan, eile oli ikka eriline „uim“ päev, aga üllatusi juhtus ka ja nimelt läksime Miaga jälle sinna Kitsarööpa teele jalutama - kuidagi väga rahulik on sel nädalal olnud ja seal oleks vähemalt jälle vererõhu veidi kõrgemaks saanud, kui oleks selle maski taha peituva, kihutava ja koeraomanike peale röökiva rattamaniakiga kokku puutunud. Auto parkisime Kadaka teele, sinna Autoklaas 1 hoovi, et oleks vähemalt silma all.



Olgu kohe öeldud, et meil ei vedanud – sõimavat rattapedet me ei kohanud ja süda pidi jätkuvalt nägema kurja vaeva selle va punase vedeliku torustikus ringi ajamisega. Tagasi massina juurde jõudsime oma paari tunni või enamagi pärast ja mida ma näen – autoklaasifirma inimesed on puha uue klaasi omaalgatuslikult ette pannud.Tere talv ja kes neil palus! Sel klaasil oli seespool ju nii palju ilusaid mälestusi rasva sisse kinnistunud – kooli lõpetamine, esimene liiklustrahv, süütuse kaotamine jne. Esimese hooga tegi tigedaks - no on ikka tõprad! Aga ei tahtnud kuidagi tänamatu ka olla, sest üldjoontes ma ju nagunii vahetan masinad nagu ka paljud-paljud teised, ikka siis kui see mustaks läheb. Väljapoolt oli auto veel üsna särav, sest viimati sai pesus käidud alles krooniaja lõpus ja toona peale pritsitud pori eemaldav vaha on tänaseni täitsa peal ning igasugune mustus ja prügi hoiavad meist hääga eemale. Seest oli klaas nüüd aga rokane küll, kuid ma olin käega lükanud puhtama prao sisse ning sõitsin nagu tankist säält prigu vahelt välja piiludes. Sain väga hästi hakkama. Isegi pollarid ei teinud lärmi kui kinni pidasid ja olid nõus, et kuigi see läga märkimisväärselt piirab vaatevälja, siis on ka autos privaatsuse tagamine täiesti elementaarne ja seaduslik.

Tegelikult ma ajasin pläma ja viisin auto sinna ikka kindla eesmärgiga, sest klaas sai vähe pihta. Sõitsin nimelt nädala alguses Kullamaaalt linna poole kui korraga ründas masinat siia rännanud raevunud kuldnokaparv – tulid aga muudkui nokad ees plaks ja plaks esiklaasist läbi. Kuradi immigrandid! Päris hirmus oli ja vat siis sain küll tigedaks! Ei-ei-ei, ärge arvake, et ilmsüüta linnukeste peale, vaid hoopis Hiina klaasitootjad ajasid kopsu üle maksa, sest mu volkari esiklaas pidi olema nimelt kuulikindel. Midagi pole teha, sest ka teised rikkad ja suurepalgalised nagu minagi, paigaldavad ikka veidi paksemad klaasid turvalise mõttes, sest kunagi ei tea ju millal märatsev pööbel ja meeleheitel talupojad sulle kadedusest kallale tungivad! Vanasõnagi ütle ju, et parem karta kui kahetseda!

No vat ja noppisin siis linnud ettevaatlikult klaasist välja ning olgu kohe öeldud, et kõik peale ühe olid täie elu ja tervise juures. Selle ühe sain aga ka muidugist suust-suhu hingamisega jalule või tiivule aidatud. Seda hingamise värki ma oskan imehästi. Issver, kui te vaid teaksite kui palju naisi ma olen sedapsi elule aidanud. Mõned on muidugist ää minestanud ka ning paar korda on see suudeldamine-joodeldamine lõppenud nende jaoks ka koomasse langemisega, aga üldjoontes saan hakkama küll ja noorukese kuldnoka „elule hingamine“ on selle ehedaks tõestuseks!

Ja nii ma siis tegelikult-tegelikult sinna klaasimistöökotta sattusingi. „Aega läheb kolm tundi“, öeldi kohe ära. Ma nähvasin kohe vastu, et head mehed paneksid klaasi veerand tunniga ette ja andetutel käparditel läheks paar, aga ……. Üldjoontes olen ma lehest lugenud, et praegusel ajal kvalifitseeritud tööjõudu napib ja enne pagulaste saabumist põle seda kusagilt võtta. Sestap olin mõistlik ja kannatlik ning ei hakanud suurt tüli üles kruttima. Kena neidis andis mulle mingi kaardi ja puha ning ütles, et sellega saan hiljem võtmed kätte. Panin selle va imekaardi siis rinnataskusse, sinnasamma kus moblagi, luku taha peitu. Arvasin, et nii on kindlam ja siis ei kao ää, aga võta näpust – ma eriline piima-nisa-näpp ju ja oskasin selle telefoni haarates ühes võtta ja maha pillata! Kadunud ta oligi. Tagasi läksin silmad häbi täis ja sama piiga läbitungivat pilku tajudes vajus süda saapasäärde. „On see nüüd väga suur kuritegu, aga ma kaotasin kaardi ära? Auto ikka kätte annate?“, kokutasin arglikult. Neidis jõllitas mind täpselt samasuguse pilguga nagu kobra oma saaki. Korraga võtsin kogu julguse kokku ja kogelesin arglikult: „Palun kergemat karistust, ärge pollareid kutsuge ja olen aasta lõpuni teie seksori!“ Selle peale neiu leebus, palus sõnade kinnituseks lepingule allkirja ja NÜÜD andis ta mulle isegi tasuta autopesu! Kuradi naised! Ainult minu keha nad näevad, aga kuhu jääb hingeke …….? Tühja sellega ja ise olen süüdi ning eks tuleb see karistus kuidagi väärikalt ära kanda.

Täitsa-täitsa tegelikult-tegelikult läks see klaasivahetus sedapuhku väga ludinal ja tänud siinjuures Kristjan Härm'le. Nendele noorikutele muidugist ka ja luban pühalikult, et läheme täna Miaga taas seda neetud kaarti sinna Kitsarööpa teele otsima. Tegelikult käisime juba eilegi, aga siis ta silma ei jäänud. Ega me muidugist uuesti ka kogu ringi jaksanud läbi kõmpida, aga hoidke siis pöialt, sest kaart tuleb üles leida - selle va "seksiorja alandusega" oleks ju ikka piin, mis piin edasi elada kui tegelikult võtta!