24. aprill 2016

Loomadele ei meeldi autosõit? Kes küll sellist jama ajab?

„Joomine ja roolimine kokku ei käi!“, seda teavad vast juba ka lasteaialapsed, vaatamata sellele, et mõned täiskasvanud kipuvad selle vahetevahel ää unustama. Ka loomad ja roolimine ei sobi kokku ning sellest ma saan imehästi aru. Paraku on mõned neljajalgsed ses suhtes küll absoluutselt teist meelt!
DSC07313Oli mul kunagi dobermann Petra ja oli mul kunagi mingi bussilaadne aparaat ning Petra arvas alati, et peab mu kõrval istuma ja „kaarti lugema“. Lühematel trettidel lasin teda ikka salongi ka, aga asi läks teinekord ikka juba väga segavaks kätte ning sestap pidi edaspidi küllaltki suur koeravolask kongis olema. Ega see talle mõistagi ei meeldinud.

Üldiselt olen täheldanud, et loomadele meeldib ikka see autosõit omajagu. Vähemalt  minul on küll selline kogemus.Lasnamäelt prügikasti kõrvale hüljatud kass näiteks arvas, et peab mu kukil sõidu ajal istuma. Ka Mustamäelt, Akadeemia tee ühika parmude käest ära võetud kutsikas Dana arvas sama ja enne südantlõhestavale niutsumisele lõppu ei tulnud kui ta oma tahtmise sai. Ka Lääne-Virumaa varjupaigast võetud Evelyn „nuttis“ kuniks rooli taha sai ja siis oli igasugune hirm, igatsus jm pahad tunded hetkega kadunud. Ja nii me siis Rakvere poolt pealinna sõitsime – kass kukil ja mina küürakil rooli keeramas.
DSC07389Ja nagu nüüd välja tuleb, siis ka chihuahua Kiki arust on ühe õige koera koht rooli taga või vähemalt juhi põlvedel. Reeglina magab autosõidu ajal Kiki moori põlvedel – nii kui ta masinasse saab, siis kohe tuleb uni peale. Vat selline hämmastav mõju on siis ühel autol vaesele koerale. Aga nii kui moor maha astub, siis Kiki on kohe minu süles. Iseenesest olen ma räigelt paranoiline tüüp kui asi puudutab lapsi või loomi – äkki kukub, äkki ……..äkki, äkki, äkki, äkki?“
DSC_0012Rooli taga sama lugu ja hullud mõtted keerlevad muudkui peas: „Äkki panen litaka ja lendab vastu rooli, äkki lööb padi iseenesest lahti, äkki hüppab pedaalide alla, äkki ehmatab ja kargab mulle heast peast kasvõi munadesse kui ta nagunii nende peal lesib ja siis on õnnetus käes ……………..!“
Ärge nüüd hakake targutama, et: „Issand, kui ohtlik ja hoolimatu ning kuidas ta küll nii teeb?“ Eks ma saan ise ka aru ja ega ma reeglina neid ju masinat juhtima lasegi ning nendel puhkudel olen ma ka üli-väga-ettevaatlik-kõigeparemautojuht. Tegelikult juhtub seda vahest harva ainult, aga  see nende asjalikkust rooli taga on ikka päris lahe jälgida – no lähevad justkui tähtsust täis, et nähke, mina ka juhin!
Tulin mina Kikiga hommikul turult ja mida ma näen - Fordiloks, noormees rooli taga, musta-valgekirju koer süles tähtsa näoga liiklust jälgimas,  sõidab mulle vastu. Jesss, kohe kergem hakkas – ma polegi ainuke kretiin, kes  siin linnavahel koos koer(te)aga ringi tiirutab! :)