„Loomavõtt pole naisevõtt ega meheleminek ning see otsus tuleb ikka tõsiselt läbi kaaluda“, nii ütlesin ühes intervjuus neli aastat tagasi ja nii ütlen ka täna. Inimesed saavad ju pärast seda kui avastavad, et abiellusid ja tegid lapsed „maailma kõige-kõige nõmedama inimesega“ rahumeeli lahku minna. Lemmikust juba aga niisama lihtsalt vabaks ei saa ehk siis oled omadega täpselt nagu lits lapsega – veri vemmeldab ja mehed ootavad, aga vat ei saa minekut teha, sest lapsuke vajab sind! Seda muidugi juhul kui sa oled ikka vastutustundlik inimene ja armastad oma last või antud juhul siis lemmiklooma.
Kahjuks elab meie seas aga küllalt palju ka selliseid inimesi, kes kevadeti elamisse koera või kassi võtavad, aga sügisel ta siis ilma igasuguse karistusekartuse ja süümepiinata saatuse hoolde jätavad või mõne teeäärse talukese väravasse sokutavad. Paljud jäetakse lihtsalt suvekodudesse maha, kus nad hiljem siis tühja kõhu ajel naabrite juurde priileivale püüavad end sokutada. Tunnen üsna mitmeid maal või linnaveerel elavaid peresid, kes just niimoodi vastu omatahtmist lemmikud saanud on. No ei saa lihtsalt hädalisele jalaga virutada ja minema kupatada ning nii nad siis kogunevadki selliste heasüdamlike inimeste kodudesse. Väga paljudel loomadel siiski nii ei vea ja nende eluküünal lõpeb teadagi kus ja kuidas.
Kahjuks ei saa täna enamasti hülgajaid ka kätte, sest senini pole meil ei üleriiklikku kiipimiskohustust, ei ühtset registritki. Seda on poliitikutele ja omavalitsustegelastele seletatud juba aastast 2007! Aga tee või tina kuid need tainapead ei saa aru, et lõppkokkuvõttes tuleks nende vigurite kehtestamine palju odavam kui praegune püüdmine-toitmine-hukkamine-utiliseerimine. Kelle peale langeb lõpuks ühiskonna viha? Loomulikult loomakaitsjate, kes ei suuda kõiki hädalisolijaid ära paigutada ja varjupaikade töötajate peale, kes on sunnitud paljud-paljud üleliigseks jäänud lemmikloomad lihtsalt maha lööma. „Varjupaigas töötavad südametud sead ja mõrtsukad!“, karjutakse vihaselt. Täiesti nõus, sest mõnes varjupaigas töötavadki sellised, aga enamasti vaatab see „tõeline siga“ ikka peeglist või naabriukselt vastu. Seda on mõistagi raske tunnistada ja kuidas sa ikka kallile naabrile või sugulasele halvasti ütled?!
Nii kaua kui poliitikud pole veel matsu jaganud, siis raiskame aga raha nende hulkurite püüdmisele. Pole küll viimasel ajal Väike-Maarja loomajäätmetehasest aru pärinud, aga mõned aastad tagasi tegin seda ja tollal toimetasid ainuüksi mõned meie varjupaigad sinna ligi 30 tonni hukatud kasse-koeri! Olgu kohe öeldud, et enamuse sellest moodustasid loojakarja saadetud kassid ning nüüd arvutage juba ise kui mitu nurrumootorit ühte tonni mahub! Arulage ja väga julm igatahes! Täna on see number kindlasti väiksem, aga hull papp nende hulkurite hävitamise peale kulub nüüdki ning selle rahaga saaks üles ehitada nii mõnegi lasteaia või koolimaja. Loll pidavat aga ka kirikus peksa saama ja sestap raiskame aga raha ja käed eemale loomahülgajatest!
Suvi ja puhkuste aeg on ees ja nii tore oleks kui aiamaal sibaks ka üks armast kiisupoeg või vahva kutsikas. Aga olge ikka inimeseks ja mõelge enne tõsiselt järele kui suure kevadtuhinaga otsustate loomakese enda elamisse tuua. Iseäranis võiksid enesega aru pidada need lapsevanemad, keda võsukesed kiisu- või kutsuvõtmisjutuga pea hulluks ajanud. Kui te järgi annate, siis arvestage ikka, et looma võtsite teie, mitte laps ja seega vastutate tema eest vähemalt ka järgmised 10-15 aastat. Kui te pole valmis rahalisteks kulutusteks, loobumisteks ja pühendumiseks, siis jätke lemmikloom parem võtmata. Nii on loomale parem ja ka teil endal palju-palju lihtsam!
