19. aprill 2016

Ärge puutuge seda rääbakat kassi!



"Inetu"- nimelise kassi kurvast saatusest saad lugeda siit.
catOlen minagi taolistega kokku puutunud ja tõsi ta on, et reeglina on need karvutud ja haiged rääbakad tegelikult ühed paganama vahva iseloomuga tegelased. Kunagi tegin ühest sellisest ka loo. Mõmmikul läks hästi ja pärast lugu leidis ta kohe Randveres armastava kodu. Mäletan kuidas veel uus pere värises:"Me nii kartsime, et kas teda meile ikka antakse? Kas me oleme ikka tema väärilised?" Olid küll väärilised ja Mõmmiku peakese kohalt kadusid lõpuks tumedad pilved.

Sama reegel käib ka inimeste kohta. Kas ka teie olete märganud, et nn koledad ja vaesed või muudmoodi meist erinevad inimesed me tõrjume eemale? Nad pole väärilised meie tähelepanu ega head sõnagi vaatamata sellele, et iseloomud on neil paremad kui enamikul meist.
Eks "kole" muutubki olude sunnil paremaks inimeseks. Minimaalse tunnustuse või või elementaarse kaasinimese naeratuse saamiseks peavad nad pingutama. Nad pole ülbed ja nad muutuvadki "headeks", aga seda ainult teatud piirini. Ühel momendil nad paraku kibestuvad ja siis ei taha nad enam suurt midagi. Ega see meid mõistagi suurt koti.
Mäletate üht kampaaniat, kus koguti raha üht haruldast nahahaigust põdeva poisi abistamiseks. Plakat oli ebameeldiv ja nii mõnedki inimesed võtsid lausa meedias sõna, et taolist jubedust on ebaeetiline üles riputada, sest tekitavat "nomaalsetes" inimestes vaat et okserefleksi!. Pagana napakad! Mõelgu need targutajad ennast selle poisi kesta sisse ja üritagu ette kujutada millist vaeva nõuab kasvõi iga päeva õhtusse saamine. Mängukaaslastega suhete parandamisest rääkimata Ega enamus meist vast ei viitsi süvenedagi ja tõesti milleks - tänu taevale ei tabanud see häda ju ennast ega omi pereliikmeid. Täna taevale oleme meie ilusad ja terved!