15. aprill 2016

Kas loomapiinamistest ja tapmistest tohib üldse rääkida?

A28AC38F45BFC7E8F8FF7065620F3EE68197944E1C08CD0F61DB22F91E74BA4FMul on ikka lahe elu, sest alati jään ise süüdi ja olen pidevalt kahe tule vahel. Nii näiteks tuli viimases AK-s liidu seadusemuudatuse ettepanekutest tehtud loo peale Rando Randma vanaemalt kurjustav kiri:
"Lugupeetud loomakaitsjad - miks te teete seda? Kas oli vaja ETV -s näidata Randot kohtus mainides tema mõlemat nime ja siis selle järel kõiki neid piinatud loomi nagu nad kõik oleks surmatud Rando poolt? See kõik on vaimne terror, õhutamine vaenule, vihale, omakohtule avalikus ruumis. Kas poleks piisanud ainult piinatud loomade näitamisest ilma Rando isikuta? Rando sai oma karistuse käesoleval ajal kehtivale karistusseadustikule. Peale selle sai ta peksa vanglas ja sai peksa peale vanglast tulekut, teda ei võeta kusagile tööle, ta on täielikus masenduses……………"
Ja nii edasi umbes kolm korda sama palju teksti ja süüdistusi. Tegelikult sai Rando olematu (2 kuud loomatapmiste eest) karistuse ainult papri peal ja kinni sitsis ta rohkem ikka vanade pattude eest. Liiatigi sai ta ju ka kinnimajast välja enne tähtaega! Samas viisakas oleks nagu vastata, aga olen selle vanaemaga juba suhelnud küll ja küll ning ega see kuhugile vii. Ma võin ju öelda, et liit ei tee Aktuaalset Kaamerat, aga süüdi olen ma ikka.

Nüüd Pärnumaa hobuseloo juurde. Looma seisund, fotod ja veterinaaride hinnangud annavad selge ülevaate. Teiselt poolttulevad aga etteheited juba obese sellise seisu viinud inimese tuttavate poolt. Just helistasid näiteks selle Kärdi elukaaslase vanemad ja kirusid naist ning kiitsid oma poega kui suurimat loomaarmastajat. Võta siis kinni, aga asja uurib politsei ja liit igal juhul tegi esmakordselt kaebuse ka teise pereliikme peale, sest KarS § 264 ehk looma julma kohtlemise säte võimaldab vastutusele võtta iga looma väärkohtleja ning juhul, kui väärkohtlejaks on looma omanik, on võimalik ka teiste samas majapidamises olevate pereliikmete vastutusele võtmine, sest peres kus omanik väärkohtleb oma looma (näljutab, ei ravi jne) ning teised pereliikmed lasevad sel sekkumata juhtuda, on ka need teised inimesed KarS mõttes looma väärkohtlejad ning vastutavad ka tegevusetuse korral. Nüüd on kisa taevani ja süüdistav näpp näitab jälle minu peale ja lausa kästakse lugu netist maha võtta. Huvitav kuidas ma seda teha saaksin kui isegi tahaksin?
12788103_10205318061126346_1801445790_n (3)12919636_1133808233306812_6341622836099785934_nPaar päeva tagasi läks siin samas FB kommentaariumis ilgeks andmiseks Urge külas kaduma läinud huskyde teemal. Miks ma ikka ei räägi kõikide osapooltega ja umbes ei käi luubiga maad uurimas ega DNA-proove võtmas. Pole minu asi võtta ega uurida sõbrad! Kuigi enamasti saan ma ka inimestega räägitud, siis tegelikult ei pea ükski inime mingi "emm-tee-üülasega" üldse rääkima. Uurimine on aga üldse politsei pärusmaa.
Asi on tegelikult lihtne - inimene pöördub meie poole ja räägib oma mure ära. Meie nõustame kuidas käituda ja kui vaja, siis aitame ka avalduse koostada. Kui öeldakse, et koerad on kadunud ja üks oli naabri juures, siis me soovitasimegi pollarisse pöörduda. Avalduse koostasime ka. Kuskilt kommentaariumist tuleb aga välja, et koerad murdsid maha naabrimehe pardid! Kuidas mina seda peaksin teadma? Oleks ta meie poole pöördunud, siis oleksime kindlasti soovitanud kuidas käituda kui mingid koerad käivad ta aias linde murdmas! Siis antakse veel teada, et samal koeraomanikul kaovad pidevalt koerad ära! Aga jällegi, kust mina peaksin seda teadma. No okey, nüüd tean ja ka kindlasti küsin selle kohta ka, sest see tundub tõesti veider kui loomad järjepanu haihtuvad.

Ja nüüd jõuamegi loo tuuma juurde ja tundub, et paljudele käib närvidele vaid see, et nendest asjadest räägitakse. Olgu ohvrikssiis näljutatud hobune, tapetud rebasepoeg või ära karanud koer - ikka leidub keegi, kes nõuab vaikimist ja kogu arutelu läheb selle peale, kas ikka nii võis öelda või mitte. Nende elukate kannatused oleks justkui kümnendajärgulised. Kes jääb lõpuks süüdi! Eks ikka mina, sest eelkõige olen ma ikka selle suksu jt mittekõnelevate tegelaste suuvooder ning inimeste jahumine/õigustamine on suhtkoht teisejärguline. Nii et mina arvan, et tohib ja peabki rääkima - hobune piinles poolsurnult maas - FAKT! Tema omanik oli see ja see, kes looma eest vastutas - FAKT! Selle majapidamise kohta oleme ka varem politseile avalduse esitanud - FAKT! Loomakaitseametnik ei reageerinud nagu peab – FAKT! Ja vat sellest ma räägingi ja pange mulle siis pahaks või võtke heaks! Tegelikult peaksid kõik loomapiinajad õnnelikud olema, sest kirjutan õige vähe ja umbes 95% juhtumitest jäävadki
kajastamata.
12970555_1230460816971719_1043779920_oVeel öeldakse, et ootame ära ikka uurimistulemused ja alles siis räägime. Aga kui uurimistulemusi ei tulegi! Kas te tõesti arvate, et politsei uurib teeveerelt koljutraumaga leitud koera surmapõhjusi ja teeb DNA-analüüse? Tulge palun ikka maa peale ja „igasugu kriminalistide“ sarjad on toredad küll, aga enne alustavad eestlased oma kosmoseprogrammiga, kui tänavalt leitud loomi lahkama hakatakse.
burn04Või võtame kohtuotsused. Kas need on alati õiged? Kas see loomaomanik ikka on patust puhas, kelle koer leiti näljasena ja poolsurnult sealtsamast Pärnumaalt. Või see jahimees, kes mootorsaaniga koeri taga ajas ja nad tappis ning hiljem kohtus enesekaitsele viidates õigeks mõisteti? Kogu käsitlus oli ajuvaba ja loogikavastane, aga kuna kohus nii otsustas, siis ei tohiks justkui sellest rääkida ja isiklikku seisukohta omada?! Tohib ja peab ning sestap räägin ka, kuigi selle eest võin mõistagi laimusüüdistuse saada. Aga mõelge väheke ise ka. Ainuüksi siinsamas Maarjamaal on eri aegadel olnud palju-palju erinevaid „ainuõigeid kohtuid“ – ühed saatsid nõidadest naisi tuleriidale, teised lasid „rahvavaenlasi“ tänavanurgal maha või saatsid Siberisse….Järelikult oli neil õigus, sest kohus ju otsustas! Ja natside kohtul oli õigus ja ameerika kohtutel oli alati õigus kui „musti“ orje üles poode. Jänkide tunnustamiseks tuleb muidugi öelda, et kaasajal nad ka oma vigu tunnistavad ning üsna paljud valesti süüdimõistetud on nii vabaks kui kopsaka hüvitise saanud.
Küsimus on seega kas rääkida või vaiti olla? Kükametsa-Maali nutab ja kurdab, et purjus naaber lõi ta koerakesele kirvega pähe ja tappis ää. Politsei seda paraku ei tuvastanud ja asi kohtusse ei jõudnud. Ütleme, et jõuab siiski kohtusse, aga lugu kvalifitseerub jälle enesekaitseks. Kas vaesel Maalil on õigust oma kurb lugu kuuldavaks teha ja ülekohtu heastamist nõuda või on ta murejutt alusetu laimamine? Seda otsustage aga nüüd juba ise!