21. aprill 2016

Laagris auto alla jäänud Otto raviks annetati 1800 eurot ja kiisuparaneb jõudsalt!

DSC_015562Täna möödub 22 päeva sellest kui Laagri aleviku inimeste poolt armastatud tänavakass Otto seiklused lõppesid auto rataste all. Mäletatavasti sai ta pihta üsna korralikult ja viidi esmalt Tallinna loomade varjupaika. Hiljem loovutas Saue vallaametnik Elina Kask vigastatud kiisu loomakaitse liidu hoolde ja meie omakorda toimetasime ta kohe Loomade Kiirabi Kliinikusse ravile. Ravikulude katteks palusime rahvalt annetusi ja Otto paranemisele otsustas õla alla panna vägagi palju inimesi - viimati kui palusin raamatupidajal meie kontoseisu vaadata, oli laekunud kuskil 1800 euro kandis. Ilmselt tuleb sellele veel lisa, sest Saue vallavalitsus pole lubatud toetust veel üle kandnud.

Suurimad tänud hoolivatele inimestele ja vähemalt Otto ei pea arvete tasumata jätmise pärast oma elukese lõpuni kliinikus põrandaid küürima.  Tänaseks on kulunud kiisu üles tuunimisele 841.09 eurot ja sellele lisandub veel hoiupaiga kulu, mille vastuvõtmisest ei taha aga Otto eest väga hästi hoolitsev Küllike Väikene veel midagi kuulda. Küll ta ümber mõtleb, kui ükspäev on sunnitud õues muru näksima, sest ülejäänud raha on kõik hädaliste kasside peale ära kulutanud. Igatahes suured-suured tänud ka Küllikesele ja Otto raviarstidele ka.
Täna pole veel selge kas vaagnaoppi peab tegema või mitte, aga raha taha sedapuhku asi küll ei jää. Muidugi võib alati küsida, et kas ikka on mõistlik nii palju raha ühe tänavakassi peale kulutada? Ühelt poolt võttes ei ole, sest sama raha eest saaks ju väga palju kasse kasvõi ära steriliseerida. Teisalt jällegi on iga elu püha! Otto puhul tegelikult sellist küsimust aga tekkida ei saagi, sest tal vedas kuna pälvis tähelepanu ja inimesed on selle raha just tema raviks annetanud. Aamen! Ja kõik ta kulud saavad seega kaetud kuna annetajad nii soovisid. Mis üle jääb, läheb juba järgmise neljajalgse raviks, kes autoga varem või hiljem mõõtu võtta otsustab ja seejärel ravi vajab.
Umbes viie nädala pärast on Otto valmis minema päris koju. Uue kodu pakkumisi tuli ka, aga enamasti elasid kassisõbrad ikka korterites. See poleks aga ühele vabadust armastavale ja seiklevale priiuserüütlile mitte kuidagi sobinud ja sestap valisin välja hoopis ühe Mulgimaa talli, mille omanik Eeva ta lahkelt oma kostile lubas võtta. Elu oleks seal tal nagu lill - tuppa saab alati kui soovib, aga võib ka koos hobustega olla kui hing vaid seda ihaldama peaks. Paraku on seal poole kilomeetri kaugusel maantee, mis mind üksjagu ärevaks muudab, sest see kõuts ju masinaid ei karda! Ka Läänemaal elav Ande lubas samuti Otto eest hoolitseda tema elupäevade lõpuni ja seal on vast ka veidi kõrvalisem koht. Ei tea, ei tea, sest mõlemas peres elavad suured loomasõbrad, kes sobivad Ottole ideaalselt. Õnneks on mul veel vähemalt kuukene aega pead vaevata kuhu ja kellele ma otsustan Otto anda. Annaks jummel, et keegi - ei see pere, kes tast ilma jääb, ei Laagri elanikud, kes teda tulevikus enam kodukohas luusimas ei näe, minu peale vaid ei solvuks-vihastaks. Lähtun vaid Otto huvidest ja soovin, et ta uues kodus vähemalt järgmised 150 aastat ilma auto alla jäämata õnnelikult elaks.