Maast-madalast saavad asjad alguse. Pesamuna tähistas just oma esimest sünnipäeva ja valis kusjuures ainuõige kleidi. Tütar kirjutas:

"Tal on loomapäästjate kleit. Täpsemalt galgode päästmise kleit. Täitsa vanaisasse!"

Väga vahva kink ja sealjuures ka mulle enesele, kuigi sedapuhku pidusse ei saanudki suure vahemaa tõttu. Kui tagasi jõuan, siis peame uuesti. Seda uhkem ja lõbusam. Siis juba soe ka.

 

Naised on muidugi ilusad, toredad ja targad, aga teinekord peksavad sellist segast, et anna kannatust. No Terts hellab ja kukub keelitama:

"Tule tagasi, loomapäästes kõik seisab! Meil päike juba soojendab natuke, linnud laulavad ja õhus on kevadet. Kõige ägedam, et meil on jääteed! Rahvale läheb hästi peale."

Tundub, et ühel tüübil on täiega mõnus. Tegelikult ega teinegi kurda, aga lund pole ja liugu lasta ei saa. Veidike nagu nõme. Oleks seda ette teadnud, poleks tulnudki.

Täitsa kummuli teine. Kuust siis jutt. Jube raske on tasakaalu hoida. Selgitan lähemalt. Kuu on väga vajalik vidin taevas, et minusugused joodikud ikka kenasti koju jõuaksid. Viskad aga pilgu taevasse ja kohe on selge pilt kas oled pikali või püsti.

Mnjaah, jubedalt varastatakse siin. Ruudi oli ka hommikul jahmunud kui nägi, et isegi vesi on pihta pandud ja vaesed paadid abitult külili lebavad. Pole ka midagi imestada - kui haridustase madal, siis on ka töötus suur ning tuleb vargile minna. Oi nad kadestasid kui rääkisin, et Eestis on kõik jõukad, kes enesele luksust lubada saavad.

See oli ennemuistsel aal, kui heeringas elas kuival maal, ütleb laulusalm. Paljud vast ei teagi, aga nii mõnedki kalaliigid käivad kuival maal ka tänasel päeval. Nagu aru saada võisite, siis ma ikkagi jõudsin taas ääre peale ning vaid paar sammukest on puudu, et kukkuda üle serva.

Üks majake, mida on dokkidest väga palju nähtud, aga oma jalga polnud sinna seni veel tõstnud. Üks kohtadest, kuhu ma lihtsalt pidin minema. Võõra võimu ja usu sümbol omal ajal. Kuldaeg olnud, sest tegu oli kõige rikkama ja arenenuma kantsiga tolleaegses Euroopas. Lõpuks kupatati võõrad vennikesed siiski minema ja kõik, mis oma, võeti tagasi. Hästi tehtud!

Õitsevad. Kurat teab, mis puu? Ühes kohas oli teistsuguseid lehtes kurat teab, mis puid juures. Need ei õitsenud, aga lehtede varjus käis tõeliselt vägev sädistamine.

Kohe valjult lobisesid isekeskis. Mitukümmend oli kohe kindlasti, kuigi näha neid polnud. Äkki rohkemgi. Nonii lapsed, mis lindudega oli tegu?

Nõrgad jalutavad ilusa ilmaga. Kõvad mehed panevad lühkarid ja plätud jalga ning lähevad linna vahele laiama maailma kõige tugevama tuulega. Meie Ruudiga oleme just nii kõvad mehed ja jopedesse-mütsidesse pakitud kohalikud hoidsid pead kinni kui meid tulemas nägid. Nõrgad, väga nõrgad!

Me oleme üldse tegelikult ühed väga vägevad jalutajad. Trambime nii päeval kui hilistel öötundidel ning Ruts on siin palju julgem kui kodumail. Hiljemalt kuu lõpus tuleb aga raudselt varvast lasta, sest siis hakkab pihta Las Fallas ning Eesti paarikümne aasta saluudid kokku on selle kõrval vaevukuuldav sosin.

Jätan vahele, no pole need AI pildimängud minu teema. Mina võin ju blokkida, aga sõbrantsid hullavad ikka ja teevad foto valmis. Umbes selline ma näen siis tegelikult välja. Deem, olen kogu aeg kahtlustanud, et see kuradi peegel mu koduseinal moonutab üksjagu.

Mõned mõtted kipuvad vägisi täituma. Olen pidanud vaikselt plaani, et äkki teeks ka hispaanlaste keele vähemalt algtasemel selgeks. Samas pole jällegi suurt pointi, sest enamuse aastast passin ju mujal ja kui sa ikka pidevalt ei räägi, siis keel sureb ära.

"Soomlast" puhusin oma paarkümmend aastat tagasi üsna hästi. Täna ei räägi enam üldse, kuigi aru saan peaaegu kõigest. Andsin ühe inteka neile, äkki oli 2019 - jeerum, sure häbi pärast ära. Nii mööda läks kõik. Targem vaiki olla. 

Mees käis poes meeste toitu ostmas. Küpsised Ruudile, keeks Heiksile. Jätsi ja pannkoogid teeme pooleks. Tervisliku toitumise alused. Ei muud. Lisaks on kõhnad nõmedad! Me Rutsiga ei ole kõhnad ja ei kavatse ka saada.

Ja sealt nad tulevad. Perenaine, juurte poolest Tõusva päikese maa päritolu kannatlikult ees ja tema kutsa aeglaselt-aeglaselt järgnemas. Vanakesel oli liikumine ikka tõesti üksjagu vaevaline. Kanged liigesed vast valu ei teinudki, aga hädine oli ta küll. Täpselt nagu mõned me vanamemmed ja -taadid.

Õhtune chill. Siinkandi lemmiklaisklemine täpselt õiget masti puu all. Kellaaeg on kah õige ja päike loojub. Valgus ja varjud on sellised õrnad nagu mulle meeldib. No grammike võiks veel hämaramaks minna. Kohe läheb ka, sest siin käib see käbedalt. Lõpuks päriselt soe ilm oli, päeval lausa palav, kuigi väga valju tuulega. Vahet pole, sest see samuti soe, mis ei lõika läbi vaid pigem paitab ja hellitab.

On aeg järjekordseks linnutarga jutuks. Ärge toitke veelinde! Esimene, kes seda 61 aastat tagasi kuulis, oli mind siia ilma aidanud ämmaemand. Tal oli poogen ja surus mu siva emme tissi otsa, et ma koheselt vait jääksin. Toimis.

Eks ma ole seda ikka korrutanud, aga ega siis kuulata. Pärast seda on lugematu arv naisi kasutanud mu suu sulgemise eesmärgil samat ämmaemanda meetodit. Huvitav kuidas nad küll oskavad? Küllap see on tüdrukute õppekavas.

Tehnika koha pealt püüan ikka kursis olla, aga eile sai kinnitust tõsiasi et kõikidest lollidest kõige lollim on vana loll. Tuli supi isu. Milles küsimus, sest ostsin pool Salvesti ja Põltsamaa aastatoodangust kaasa. Ei siit lõunast sellist suppi saa, mis mulle mekib. Vaatamata päästeameti korduvatele ettekirjutistele ja nõudmistele köögist kategooriliselt eemale hoida, lõin pliidile hääled sisse.

Päike hakkab mere tagant välja piiluma, laisk teine, kohalik aeg juba kaheksa läbi. Peaasi, et tuleb. Paar päeva oli kena, aga eile vihmane. Ruudi arvas pärastlõunal, et lähme päikest otsima. Mõeldud-tehtud ja nii me mõnisada versta lõuna poole kimasimegi.

Taas ühes oma lemmikkohas ja siia jääme lausa kauemaks kui ilma on. Mul isegi mingi "suur plaan" selle linnaga ja õnnistaksin oma edeva jalgratta korralikult sisse. Esimesena kiman ühe tuttava apelsinipuu juurde - mulle kohe nii meeldib selle all pingil istuda ja siis passin ammulisui nagu poleks varasemalt apelsine näinud. Aeg nagu seisaks ja looduslik stressirohi ilma rahata käes nagu naksti. Seejärel vanalinna, sest ka see on seni täitsa avastamata koht.

Elas kord üks naine. Meeldis ta mulle noorena, aga ilmselt palju rohkem ikka siis kui tal aastaid juba üksjagu rohkem kukil oli. Vaatasin temast sarja ja väga vastuoluline inimene nagu paljud meistki. Hiljem loksusid asjad, mõtted ja eluke rohkem paika. Loomad ja nende kaitse olid talle südamelähedane teema ja ta julges isegi kuningatele näkku öelda, mida asjast arvab.

Tulistan kohe kõik jutud jutti, sest pole sugugi teada, millal taas netti tulen. Mul praegast selline interneti- ja mobiilivaba periood. Juhtus üks suur ime, mida olen juba hunnik aastaid oodanud - Ruudi läks lõpuks sõidu ajal vabatahtlikult ise voodisse.

Olen seda kogu aeg tahtnud, sest armatuuri all kägaras pole teps mitte hea olla - kitsas ja puhub talvel kuuma, suvel külma otse selga. Lülin enamasti alla puhumise välja, aga siis endal jalad külmetavad või higistavad nii, et lainetab. Jube jama!

Nagu niuhti jõudsingi arvutisse. Ainult neli päeva võttis aega ja olge te kõik südamest ära tänatud, et hallpead austasite ja kulupead kummardasite. Päris maha veel ei maksa kanda, sest mehed saavad nähtavalt vanemaks teatavasti ju 65 aastaselt. Naistega on muidugi ebaõiglaselt hoopis teine teema, sest tunnustatud teooria kohaselt on 15-25 aastane eelvanamutt, 25-45 poolvanamutt, 45-65 peaaegu vanamutt, 65-85 täisvanamutt, 85-115 ürgvanamutt. Edasi läeb ainult hullemaks.

Asi juhtus kuskil kuukene tagasi juba ja hea sõbrants oli kurb-kurb, sest ta kullakallis kiisuke suri ära. Laps kah kurb ja mees samuti. Punnitasime küll, aga nii kaua kui kodanik Jeesus Kristus maale tagasi ei tule ja loomaarstina tööle ei hakka, on me võimalused üsnagi piiratud. Eriti veel kui asi puudutab kõrget vanust.

Mina kah kurb-kurb, et sõbranna on kurb-kurb koos kurva-kurva lapsega. Kaastundliku inimesena kukkusin kohe lohutama, aga ei sellest suurt kasu olnud. Korraga plahvatas sajandi parim mõte, millega sõbrantsi lausa jalust niitsin:

Saades innustust kõikide maailma preemiate laureaadi, planeedi parima oraatori, ärimehe, presidendi, uisutaja, keevitaja jne jne tegutsemisest otsustas Läti president hõivata Ruhnu saare, sest Eesti riik ei jõua tagada ohutust jm vajalikke asju, mis on nii NATO kui EL vaates üliolulised. Lisaks on Ruhnu täitsa Lätimaa külje all ehk suisa ajalooline piirkond, mis sai Eesti omaks vaid tänu kohalikele puskari ajamise- ja müügiloa andmisele. Nii saavad me lõunanaabrid ka enesele vähemalt ühe saare koos ühe karuga ning ajalooline õiglus ongi taastatud nagu niuhti.

See nädal oli riigi tasemel looduse kaitsjatel kiire-kiire. "Looduse kaitsjaid" võtke muidugi läbi huumori prisma, sest enamasti jääb silma, et nad väljastavad pelgalt tapalubasid.

Riigikogus võeti vastu jahiseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seadus, mis laiendas öösihikute kasutamisvõimalusi ja annab teatud juhtudel loa küttida ka igasugu kaitsealadel. Väga pro sõbrad ja kui mäletate, siis seda ma ennustasid teile juba aegu tagasi ka ette. Teine asi mida ma ennustasin oli hundi tapmislubade pidev juurde andmine ja seda täna taas tehtigi. Kulla Keskkonnaamet! Mida te nu**ite? Kehtestage kohe jahi alul limiidiks tuhat susi ja asi mutt! Kui nii palju kätte ei saa, siis hiljem saate kekata ja viidata talupoja tarkusele ja metsamehe mõistusele.

Inimesi olevat kolme sorti - ühed teevad miskit, teised ei tee midagi ja kolmandad filmivad ning jagavad. Pakuks välja veel neljanda kategooria - inimesed, kes teevad midagi, aga vaid selleks, et filmida ja saada kiitust. Tunnustusvajadus on paljudel tänapäeva noortel juba nii meeletult suur, et see peaks pälvima lausa vastavate arstide tähelepanu.

Helistas mulle telesse kunagi üks mees, kes figureeris tol ajal kollases meedias mingi totaalse jamaga. Ikkagi staar. Täna on ta juba surnud ja sestap nimi pole oluline.