Kiire vahekokkuvõte ka koer Roki kohta. Sõbrake sai Loomade Kiirabikliinikust välja ja on juba kodus oma pere hoole all. See mõjus hästi ja Roki hakkas kohe isuga söömagi.

Suudab vaevaliselt kõndida, aga mitte pikalt. See on igati normaalne, sest mida sa ikka jalutad kui vaagen lippadi-loppadi kaasa paindub ning tagakäppi õiges asendis hoida ei suuda. Üks superhea asi veel - kõik, mis sisse läheb, tuleb nüüd juba ka täiesti loomulikul moel välja. Jeee!

Traagiline jalutuskäik - perenaine koomas, taksikoerake täitsa puruks!

Laupäeva öösel kella 00.41 ajal juhtus liiklusõnnetus Tallinnas Akadeemia tee 5 juures, kus 33 aastane mees sõitis sõiduautoga Škoda Octavia otsa reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületanud 35 aastasele naisele ja tema koerale. Naine toimetati haiglasse ja koer loomakliinikusse. Liiklusõnnetuse täpsemad asjaolud on selgitamisel.

Selline oli uudisnupuke, mis meedias antud sündmust kajastas. Kuiv, ametlik ja emotsioonitu nagu olema peab. Tegelikkus on alati sada korda hullem ja seda on väga raske sõnadesse ümber tõlkida. Paar tundi peale õnnetust olid politseinikud pererahva ukse taga ning teatasid kurba uudist - pereemal koljutrauma ja ta on koomas. Nende koer Roki toimetati aga politsei poolt Mustamäele Loomade Kiirabi Kliinikusse. Voodist üles karanud unesegased lapsed, üks neist 13, teine 14 aastane olid nagu puuga pähe saanud. Pereisa oli korraga nii kurb kui vihane ning sellistel puhkudel puhkudel aju tõesti kiilub täiega kinni - no pole ju võimalik! Jäävad ellu või ei jää? Kuidas edasi tegutseda ja elada? Miljon küsimust ja nii igas sekundis.

Tommi ihkab jõuluks uude koju!

Inimene tahab, aga saatusel on omad vingerpussid varuks. Teinekord läheb nii, et majake kaob ja siis tuleb oma kodinatega kitsukesse korterisse kolida. Annab ikka ära mahutada ja kui sinna ei lubata ka lemmikloomi võtta, siis asi on pekkis ka. Ajutise lahendusena leidis Tommi ulualuse Raplamaal elava vanaema juures.

Aeg muudkui lendas ja ajutine lahendus hakkas aina rohkem püsivana välja paistma kuniks memme tervis halvenes ja enam ei käi ramm koeramürakast kohe üldse üle. Vähe sellest. Eelmisel nädalal oli kiirabibrigaadil tegu, et tuppa saada, sest Tommi arust oli igati õigustatult tegu vägagi kahtlaste tegelastega. Nii pandigi noorem generatsioon valiku ette - valige ja ruttu, kas Tommi või vanaema?!

Eelmises loos just kurtsin, et kuradi igav on! Tundub, et mu eksnaiskal on veel rohkem igav ning ta otsib tegevust me vanu fotosid tuunides.

Antud foto on tehtud 1574 septembrikuus. Mäletan nagu eile oleks kõik juhtunud. Kell lõi just südaöötundi ja tõusime oma õdusatest kirstudest kiriku keldris üles. Sättisime endid korda ja läksime linna vahele süüa otsima. Jube nälg oli kallal. Mul vedas ja kahe priske prostituudi veri mekkis hästi. Naiskal läks halvemini, sest talle sattus üks kõhnuke haisev purjus meremees.

Olid ikka ajad. Tänagi võtab silma märjaks kui meenutan. Elu on läinud tegelikult kõvasti halvemaks - inimesed on kleenukesed ja nende veri on antibiotsi ning -depressante täis. Jube raske on head toidupoolist leida. Aga me ei hädalda - ikka rõõmsalt käsikäes nii heas kui halvas üle laipade edasi õnneliku tuleviku poole.

Oi-oi-oi kui igav on. Enamus päevi mul möödubki hädaldades selle va igavuse üle. Vahest on ikka mingit tegevust ka, aga sellest ma nihverdan enamasti osavalt kõrvale, et siis taas igavlema ja vinguma hakata.

Nüüd selgus, et pensile minek lükkub taas edasi ja ilmselt tuleb rügada kuni surmani ning halvemal juhul ka pärast seda. Kohe motiveerib elama ja kui elama juba peab, siis võiks olla ka mingi suurem eesmärk.

Ruudi arvas, et pisike beebi oleks tore - see tõmbaks käima ja annaks kõigele mõtte. Käisime isegi arstil, aga seal selgus ootamatult, et me omavahel lapsi ei saagi. Uskumatult nõme olukord ja mida kuradit tähendab, et EI SAA kui me TAHAME!!!

Loomapäästegrupi heategevuslik jõuluoksjon kutsub taas osalema!

Natuke veel ja kohe on käes eestimaalaste üks lemmikpühadest, mil pere koguneb ja teineteisele kingitusi tehakse. See toob paraku kaasa ka suure murekese, et mida siis kinkida? Soovitakse ju saajale ikka heameelt valmistada ning vähemalt minu enese jaoks on alati tegemist vaat, et raskeimast raskeima ülesandega - no kõigil on ju kõik juba olemas ning mõttetu nänniga ei tahaks kohe üldse narritama hakata. Loomapäästegrupi helgemad pead nuputasid just hiljuti, et mida tänavu juba traditsiooniks kujunenud jõuluoksjonile üles seada? Parim idee saabus üsna ootamatult kui loomasõbrast kunstniku Mari-Mai Koha kiri me postkasti prantsatas:

"Sooviksin ka oma panuse anda ja pakuksin välja sellise lahenduse, et enampakkujale joonistan portree tema enda lemmikust. Panen kirjaga kaasa mõned näited varasematest töödest, et pakkujatel oleks ettekujutus, mille eest pakkuma hakkavad. Nii oleks võidetud töö väga isiklikku laadi ja innustab ehk rohkem osalema. Kuidas mõte tundub?"

Üks vanem mees ütles midagi, millest paljud mõtlevad, aga täna on sunnitud vaikima. Ja teine noorem mees ütles midagi, mis on tänapäeval siinkandis vaid ainuvõimalik. Tegelikult kumbki mees ei öelnud miskit valesti.

Nüüd arvab see noorem mees, et vanem mees peaks mõtlema oma sobivuse üle ühes sõltumatus organisatsioonis, unustades, et ta ise omab ajaloo madalaimat toetust ning on paljudes meie maad tabanud hädades väga otseselt süüdi. Vaatamata sellele oma sobivuses noorem mees ei kahtle. Loodetavasti ei kahtle ka vanem mees.

Aitäh MiuMjau lemmikloomapood!

Päkapikud juba käivad ja hiljuti hellas mulle Anette Tuulik, kes uuris kuidas meil läheb ja mida kõige rohkem vaja oleks? Praegusel ajal saab me poliitikute "targal juhtimisel" vist ikka vaid halvasti ja veel halvemini minna ning suurimat puudust tunneme eelkõige kiisudele-miisudele mõeldud kraamist nagu alati.

"Teeme ära ja tule kell 4 järele," oli Anette, kelle südameasjaks on nii loomade heaolu kui MiuMjau lemmikloomapoe töös hoidmine koheselt kaasa aitama. 

Ohh kui kurb, et valimised on läbi. Pime ja kõle ümberringi ning kadunud on kõik värvilised plakatid koos sadade imetoredate inimestega, kes nagu üks mees endid meite õnne nimel olid valmis ohverdama. Eriti meeldisid mulle need härrased ja provvased, kes kõhklemata oleks loobunud oma tööst nii Toompeal kui Brüsselis, et kuskil kolkas kohalikku elukest edendada. Väga pro ja taoline altruism toob korraliku pisara silma.

Loomapäästegrupp tänab Eesti kunstnikke, käsitöölisi ja oksjonil oselejaid!

Juba traditsiooniks kujunenult otsustasid Eesti kunstnikud ja käsitöölised väsimatu Kristin Tomsoni eestvedamisel seljad taas kokku panna ja korraldasid oktoobris Ülemaailmse loomade päeva tähistamiseks suure ühise kunsti ja käsitöö oksjoni, mille tulu annetati täielikult Loomapäästegrupile.

Seekordsel oksjonil andsid oma panuse Epp Maria Kokamägi, Navitrolla, Mart Sander, Rein Meresaar, Marianne Seiman, Kristin Tomson, Kaja Terase, kunstnik pseudonüümiga Prasil, Kristiina Jakimenko, Ene Laadi, Maria Kalm, Midin Madin, Merili Vill, Ketlin Lohu ja Kristina Tammaru.

Täispikkuses on lugu loetav SIIN

Ruudi näitas täna oma edevamat naiselikku poolt. Õues pime ja masina aknad on kui peeglid ning ühtäkki märkas tüüp oma peegelkujutist.

Alul arvas, et teine koer ja tõmbas kohe turri. Hea, et kallale ei läinud. Siis jagas vist matsu ning kukkus end sättima. Ikka ühtpidi ja siis teistpidi pilk oma kujutisele naelutatud. Vaade alt üles justkui häbenedes, seejärel uhkelt ülalt alla. See jant kestis oma pool tundi.

Kribu tänab pilvepiirilt

Eile õhtul sai Läänemaal, Linnamäel autolt löögi pisike koerake, kes vajas abi. Kahjuks olid eaka koera vigastused nii karmid, et omanik otsustas täna eutanaasia kasuks.

https://loomaveeb.ee/kribu-tanab-pilvepiirilt/

Appi-appi! PTA tuleb loomi päästma! Kes nad päästaks "päästja" käest?

Põllumjandusloomadel me kaua elada ei lase - ruttu paksuks ja tapale. Metsloomadki peavad olema täiesti terved, inimese silma alt ära või surnud. Näikse, et nüüd on aeg küps ka lemmikloomade tapmise lihtsustamiseks.

Pange endid valmis ja haarake kohvitass koos koogiga ühes, sest tuleb üks pikem kirjatükk. Hella hingega "solvujad" ei kaota midagi kui selle üleüldse lugemata jätavad:

https://loomaveeb.ee/appi-appi-pta-tuleb-loomi-paastma-kes-nad-paastaks-paastja-kaest/

Reporter: Saarlanna Annmarie Tuuli Koskinen süüdistab Raigo nimelist meest oma koera seksuaalses väärkohtlemises

Olen ikka rääkinud, et ke**ige keda tahate, aga lapsed ja loomad jätke mängust välja. Zoofiiliat seaduse tasemel oleme keelustada püüdnud aastast 2010. Äkki oli veel varem? Tulutult. Praegu on 2025. Erilised pidurid seal riigikogus! 

Üks tänagi ametis olev minister lubas selle jälkuse omal ajal suurema kärata kohe ära vormistada, aga tühjaks jutuks see jäigi. Nüüd on paika pandud vähemalt tähtaaeg - 2027. Elame näeme!

https://reporter.kanal2.ee/8346266/eesti-suudab-keelata-zoofiilia-saarlanna-annmarie-tuuli-koskinen-suudistab-raigo-nimelist-meest-oma-koera-seksuaalses-vaarkohtlemises

Ohh Ruudi, Ruudike - Vene föderatsiooni hirm, NATO au ja uhkus.

Tuli üks pisike "kirp" haukudes meite masina poole. Ju tahtis mängida või lihtsalt tere öelda. Ruts pani kiunudes kohe bussi istme ette peitu.

Häbi tahab ää tappa. Kui madinaks läheb, siis temast igatahes asja pole. Peaasi, et venkude luure teada ei saaks. Siiamaani on nad Ruudi kartuses suhteliselt vaoshoitud ja viisakad olnud.

Kui nüüd virmalisi ka veel antaks, siis ei oskakski nagu rohkemat soovida.

Kui ehk vaid raha. Metsas igati kasulik asi - saab puha lõket süüdata. Ennist läks metsiga mööda ja küsis raha, et vaktsiini katku vastu osta. Ütlesin, et pole mõtet - nagunii lastakse maha ole sa terve või haige.

Hetk tagasi käis rebane kümnekat nuiamas. Polnud anda. Sõimas mind vaeseks rotiks. Rebased on ikka täiega nõmedad!

Reporter: Loomakaitsjad kutsuvad uue loomakaitse seaduse projekti soperdiseks

Õnneks ei maganud seda eelnõud maha ja saime ikka sõna sekka öelda enne kui asi kivisse raiutakse. Siinjuures juristidest õekstele Pillele ja Piretile megamahuka tasustamata töö eest suurimad tänud. Eelkõige teenib see eelnõu antud kujul PTA ja varjupaikade huve. Tundub sedapsi. Mul praegugi laual kaebus kuidas PTA hiljuti korterisse tormas ja kaasa võetud kassidele pea koheselt eutanaasia määras. Olid nad ikka nii surmhaiged, kes ja kuidas diagnoosi pani? Ei olnud ühti nii tõbised! Kõigest sellest ehk tulevikus pikemalt.

Loomakaitseorganisatsioonid: loomavaenulik eelnõu tuleb peatada

15. septembril 2025 saatis Regionaal- ja Põllumajandusministeerium arvamuse avaldamiseks loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise eelnõu. Eestimaa Loomakaitse Liit koos enam kui kahekümne loomakaitseorganisatsiooniga nõuab eelnõu peatamist ja on loonud ka rahvaalgatuse, et takistada selle vastuvõtmist praegusel kujul. Loomakaitseorganisatsioonide valdavat enamust ei ole eelnõu arutellu sisuliselt kaasatud, ka ei ole loomakaitseorganisatsioonid eelnõu sõnastust sellisel kujul heaks kiitnud.

Heategevuslik kunsti oksjon Loomapäästegrupp MTÜ toetuseks

Heategevuslik kunsti oksjon Loomapäästegrupp MTÜ toetuseks tuleb taas! Oma panuse annavad Epp Maria Kokamägi, Navitrolla, Mart Sander, Marianne Seimann, Rein Meresaar, Kristin Tomson jt. Eesti kunstnikud ja käsitöölised!

Toimub kolmandat aastat nüüdseks juba traditsiooniks kujunev heategevuslik kunsti oksjon Loomapäästegrupp MTÜ toetuseks.

On kujunemas traditsiooniks, et Eesti kunstnikud ja käsitöölised panevad oma seljad kokku, et teha üheskoos üks suur heategu hätta sattunud loomade aitamiseks.

Kuradi loomad ajavad une ära. Seepärast juba mõned tunnid üleval. Õigemini mitte loomad ei aja und ära vaid eesti riigi plaanitav loomakaitseseaduse parandus teeb hunnikus kurja ka ja see ei lase magada. Teema vajab pikemat seletamist ja joonistan teile järgmisel nädalal kõik lahti, mis toimuma hakkab kui see teoks tehakse. Püüame siis kõik koos sellele vastu seista enne kui hilja, kuigi millal need poliitikud rahva arvamusega ikka nii väga arvestanud on? Tehakse ära ja loll pööbel olgu vaiki!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid ikka oma Ruudikesest. Nüüd on pool aastakest täis kui kodunt lahkusime ja mööda ilma ringi vurame. Kui väga täpne olla, siis mõned korrad oleme ikka kodus ka käinud, aga ööbinud seal nüüd küll pole. See tekitab õigustatud küsimuse milleks seda kuluallikat üldse vaja on? Selleks, et tulevikus varamaks kraesse saada? Mõttekoht igal juhul.

Sügisballaad vanamoori, koera ja lõkkega. Peaasi, et selle idülliga väga ära ei harjuks. Ju ei harju ikka.

Moori pildil pole, sest läks metsa hagu korjama. Oma kolm tundi tagasi pani kalossid jalga ja tegi minekut. Hiljuti oli räme lõrin, kisa ja rabelemine. Kohe korralik kisma kuulmise järgi.

Lainemurdja on esimesel pildil. Hoiatav silt kah väljas, et ohtlik värk ning targem on keset merd asuva tuletornini mitte minna. Naljatilgad, see ka mõni lainemurdja kui lained muudkui üle peksavad. 

Anna kuradile sõrm. Ennustasin oma ajal, et öösihikute lubamisega laseme džinni pudelist ja enam seda sinna tagasi juba ei topi ning tahavad lastavaid loomi aina juurde. Läkski lahti ja nüüd on vaja juba kährikuid kui katku levitajaid nottima kukkuda. Miks ainult kährikuid? Anname "ajutise" loa kohe kõikide metsaasukate tapmiseks - katkulevitajad kõik!

Pekkis nagu natuke. Perseiite ja virmalisi ei näinud. Ka eilset punast kuud mitte, kuigi istusime Ruudiga lausa esireas. Öösel oli nii kõva udu, et ei leidnud selle seest masinatki üles. Magasime heinamaal. Kah "ohvrid" nagu tänapäeval kombeks, aga suurema nutulaulu ning kirumise valitsuse ja absoluutselt kõigi aadressil jätan kaugemasse tulevikku.

See-eest nägime aga eelmisel kuul paari teist asja. Üks neist toimus Ida-Virumaal, Päite loomapargis, kus kohtusin toredate inimestega. Paar neist isegi tuttavad juba varasemast ajast. Juttu jagus pooleteise tunniks ja nagu minu puhul ikka, siis lobisemisel polnud otsa ega äärt ning lõpuks ei suutnud kuidagi vaiki jääda. Täitsa tore oli ja aitäh kutsumast Anne Kippar.

Paps sündis mul Valgamaal, aga ta suri noorelt ja seetõttu on see pool mu pärinemisloost kaduma läinud. Talu asukoha sain oma viis aastat tagasi siiski teada ja paar korda olen isegi otsimas käinud, aga tulemusteta. Seekord võtsin oma meessoost tite ka kaasa, et seltsis segasem ja enne alla ei anna kui isa sünnikodu saab üles leitud.

Terts tuli koos oma alaealise mehe ja beebiga ka appi. Ta kaasa ju samuti Valgamaalt pärit ja teab igat metsarada. Aga nüüd läheb vist lugu natuke kriminaalseks, sest ilm oli väga sant ning mul on põhjendatud kahtlus, et mõni eurodirektiiv kindlasti keelab taolise ilmaga beebidega õues olla. Sestap unustage Tertsu nimi ja kõik sinna juurde kuuluv.

Ruudil on ilmselt üks vägevamaid kaelarihmu, millel hunnikus nii vilkuvaid kui välkuvaid tehnikavidinaid peal. Kohe kosmosest näha ja lausa Linnutee tagumise servani välja. Vähe sellest, mul kõrval galaktikas paar loomapäästjat kah tuttavad ja nende sõnul näevad isegi nemad kui Ruts õhtuti pissile läheb.

Jumpstükid saadavad mobiilile kenasti signaali ka, et ikka näha oleks, kus tüüp parasjagu asub. See on ka hädavajalik, sest me ju kooserdame pea kõikjal. Nende vidinatega on aga veidike jama ka - nad ju möödavad nii hingamist kui kuulavad norskamist jalutusringide pikkuse ja kulunud aja mõõtmisest rääkimata.

Tervisliku toitumise alused. Neist ma pean rangelt kinni. Poes küsin ka enamasti ikka kõvade meeste toitu, mis tähendab igasugu saiakesi, kommikesi ja muud magusat. Tuli pannkoogi isu peale. Kohe kippadi-koppadi poodi. Lahmasin korvi ka pähklimääret - see mekib hästi ja hoiab kilod kenakesti kontrolli all. Kõige peale veel värsket maasikamoosi ja nämma-nämma!

Pärnu kandis jäi eile õhtul üks kassike auto alla. Poogen ja kah mul asi, millest kirjutada, sest neid jääb ju iga jummala päev. Tõsi, aga see juhtum on veidi teistmoodi ja seda just juhi käitumise tõttu. Absoluutne enamus juhtidest ei vaevu isegi kinni pidama kui väiksemast loomast või linnust üle sõidavad. Vastuvaieldamatu kurb fakt.

Kas teie käituksite siis teisiti? Õiget vastust teame me kõik, aga tegelikult? Kas mina ise käituksin teisiti ja unustagem korraks, et tegelen loomade päästmisega juba pikki aastaid?

Vastuse leiad Loomaveebist

Tundub suur ja linnainimese jaoks kindlasti "väga ohtlik" elukas. Ärge laske end ilge suurendusega tehtud fotost petta ja tegelikkuses oli sel minidraakonil pikkust praegu veel vaid paar-kolm sentimeetrit. Kusjuures ta oli üks pirakamatest, kes silma jäi. Teised olid nii tillukesed, et vaata või luubiga. Ei ürita üldse internetiga abiga tarka panna ja pole õrna aimu kellega täpselt tegu on. 

Lugu ise Loomaveebis nagu ikka

Mõtlen mina neid looduseasju ja ei saa enam üldse aru. Äkki ei peagi saama? Kas keegi on viimastel kuudel lugenud huntide pahategudest, millest meedia varasemalt vaat, et nädalast nädalasse pasundas? Ei ole ühti ja nagu noaga lõigatud - hundud leppisid ilmselt kokku, et alates 1. juunist kell 16.42 nad rohkem ei murra. 

Suurim looduslik vaenlane aastal 2025 on aga metssiga. Punkt, aamen ja püüdku keegi vaid vastu vaielda! Ja siin jooseb mu mõistus täiega kokku. Neid on kütitud tuhandete kaupa, aga otsa ei lõppe.

Lugu jätkub Loomaveebis: Segased tunded selle va seakatkuga

Naisi peab kuulama ja ma olen jube hea kuulaja. Maailma kõige parem. Hiljuti oli mul eksnaiskaga üks igati hariv, teineteisest lugupidav ja sügav süvavestlus, mille lühidalt teieni toon. Seisime ta maja ees kui ta korraga käega kahe kuju poole osutas, kes tänaval meie poole liikusid:

"Näe, laps jõuab ka kohe siia"

"Kuskohas?"

"Näe tulevad sealt."

 "August,", ütles August teisest august, "käes on august, tule välja august."

"Kuule, August," ütles August. "Miks sa tulid sellest august?"

"Sestap tulin sellest august, et käes on august!"

Hurraaa, varsti saab kooli. Issand kui tore, sest vaheaeg hakkabki juba närvidele käima. Ma olen kohe nii elevil-elevil. Kindlasti ühinevad minuga sajad tuhanded noored õppurid. Muahahaa ....

Pidu oli. Vanaema 75.sünnipäev? Tütar lõpetas ülikooli või hoopis peaaegu, et 40-s pulmaaastapäev? Ei midagi taolist vaid sebisin järjekordse 24 aastase neiu ära. Balti jaama turult sebisin. Seisis teine lihaletis, määrdunud põll ees ja osava kirvelöögiga eemaldas kanadelt päid.

Issand kui nunnu ja romantiline. Päike paistis, linnud laulsid ja verd pritsis igasse ilmakaarde. Olin kohe müüdud mees. Sellest on nüüd juba tervelt 3 nädalat või 300 aastat, aga ta siiamaani arvab, et olen tore inimene. Eks ma olen muidugist natuke hämanud ja teeselnud ka.

Lajataks ühe pardavideo veel lisaks. Ei teagi, mida ma sel hetkel mõtlesin, aga õhtuks oli aju juba nii toss, et esmalt arvasin, et tegu on vineerist välja saetud põdrakujuga, milletaolisi siin-seal vahest ikka näha saab. Vineerist põder keset metsa?! Täitsa lollakas!
Korraga hakkas see "vineerpõder" aga liikuma. Nendel teedel, mida puud vahetult palistavad, olen reeglina n-ö ooteseisundis, et kohe-kohe võib keegi põõsaste vahelt välja astuda. Väga stressav, aga parem karta kui kahetseda. Mõistagi on tark sellistel teelõikudel ka gaasipedaalile väheke armu anda.

Käes on taas sellised ööd, mil saab uksed-aknad lahti magada ja Ruts põõnab pärast päevakuumust meeleldi just auto all. Täitsa sügaval metsas ma teda huntide-karude tõttu välja pelgan lasta, aga külade lähistel võtku aga heaks.Reeglina mööduvad ööd täitsa rahulikult ja tõtt-öelda magab sedapsi sada korda paremini välja, kui oma toas ja omas voodis. Täna öösi oli aga mingi trall ning üsna mitmel korral hoiatas Ruudi raevuka haukumisega julma vaenlase saabumise eest. Kebisin aga kaema, aga põllu kohal laiuva uduloori seest ei paistnud keskit ohtlikku.

Mis imeloom see nii pika sabaga teed ületab? Ei sellest kohe aru saanudki vaid alles ligemale jõudes sain sotti, et pardiemme koos oma tittedega ületab maanteed. Veel üks pesakond?! Kohe-kohe on aastavahetus ja ikka veel kooruvad? See saab tähendada vaid üht - pikka-pikka sooja suve. See on küll hää!

Kordamine on tarkuse ema ja tublidus ettevõtlikkuse isa. Me hakkasime nüüd ka Rutsiga tarkadeks ja tublideks ettevõtjateks ning raha lausa voolab uksest-aknast sisse.
Kuidas küll, tahate kindlasti teada? Väga lihtne ja hakkasime korraldama loodusmatku. Täpsemalt öeldes vaalavaatlusmatku ja mitte kusagil kaugel ookeanil vaid siinsamuses koduses Eestis ühe karjääri peal.

Harjutusi eelseisvaks eluks. Nagu mäletate, siis lubasin pärast 80-dat sünnipäeva paarikümneseid neidusid lausa mitme kaupa rasestama hakata, sest siis lõpuks olen ometigi päriselt isaduseks valmis.

Sinna on veel natuke aega, aga väga pühendunult juba valmistun nagu isegi pildilt näete.

Paar päeva tagasi oleksin peaaegu, et endale veel teise koera lisaks saanud. Tegime Ruudiga õhtust jalutusringi kui korraga üks ilmatumalt vahva retriiver sabas vantsima hakkas. Hästi sõbralik ja väga tore tegelane. Ruudi va ohmakas näitas alul muidugist hambaid ja tahtis talle turja karata. Kutsusin teda mõistagi korrale, aga külalist see Rutsi tõmblemine eriti ei huvitanudki.

Pilves, sajab ja üks suur jama. Ometigi seda ennustati ette juba sada või enamgi aastat tagasi kui nafta progressivankri ette rakendati. Siis peeti neid teadlasi hulluks. Ka täna on pigem targem kliimast mitte rääkida kui lolli inimese silti otsa ette ei taha saada. Võime ju vaiki olla, aga tulevik saab olema aina hallim, vihmasem ja marusem. Saate isegi näha, aga loodetavasti ei pühi kliimamuutus meid siit maamunalt minema nagu see kümnete tteiste tsivilisatsioonidega varasemalt teinud on.

Jälle üks päev saigi otsa. Täitsa hea päev oli. Nagu pildilt isegi näete, siis ka Ruudi mõistab päikeseloojanguid nautida.

See on vast nüüd küll soovmõtlemine, aga vähemalt täna ta vaatas küll pikalt-pikalt ja väga mõtlikult kuniks see põlev kera merre vajus.

Mida ta küll mõtles? Kes seda teab, aga oleks ikka hiiglama vahva küll kui loomade-lindude keelt ja meelt lõpuni mõista suudaks.

"Ära ole selline lödipüks! Ole mees! Ma olen sel aastal juba kuus korda meres käinud," kutsus Ruudi ujuma.

Täitsa sassis omadega, aga ega koerale sa alla ka jääda. Umbes sama lugu nagu naisega ja siis ei jõua tänitamist enam ära kuulata.

Hommikul oli põhjendatud kahtlus, et tõenäoliselt päikest ma rohkem ei näegi.Tekkis juba selline lootusetuse tunne, sest ainult vihm, vihm, vihm kõik see aeg, mis ma "lõunas" ringi kooserdasin. Ma muidugi põgenesin lausa mitu korda lätlaste juurde peitu ka, aga see ei muuda suurt miskit.

Saigi see ühtekuuluvuse ja sõprusevärk otsa. Jummel tänatud - näolihased sõbralikult naeratamisest krampis ja käsi kallite kaasmaalaste turjale vennalikust patsutamisest kipsis. Kaua sa ikka jõuad? Põgenesime Ruudiga eile poolest päevast sügavale metsa sisse järve äärde ja lasime need pelgalt paari päevaga kogunenud vaka all hoitud tusatunded valla. Oi me karjusime ja oi me tapsime. Oma tuhat sääske sai kohe kindlasti pasunasse. Väga vabastav ja eestlast ei tohiks ikka sellise vaimse murdumise piirini viia.

Koera märgati esimest korda selle nädala alul Värskas, järgmisel päeval oli ta juba Karisilla külas – magas vihma käes bussijaamas ja käis taludes süüa nurumas. Kõndis aga koon maas ja ulgus omaette. 

Hilisõhtul oli vaene koer lootuse lõplikult kaotanud ja andis alla. Justkui meelega vabasurma minnes viskas ta kesest teed sirakile ning polnud enam tema asi kas keegi üle sõidab või ligi tuleb. Tehke minuga, mida iganes heaks arvate!

Lugu on loetav Loomaveebis

Kell on pea neli ja näitab 32 kraadi. Hakkab leebuma. 

Tipphetkel mõni tund tagasi oli 48. Jummalast tõsijutt kui natuke valetada.

Elva jõe ja Emajõe ristumiskohas siis selline vaatepilt.

Mis loomadega tegu? Ise pakuks krokodilli, jõehobu või kobrast. Ei suuda kuidagi otsustada - nad ju nii sarnased.

Koristasin garaazi ja vanamoor tuli abiks. Tuhlas aga mööda riiuleid ja kappe ning enamus minu arust "igati vajalikke" tööriistu ja autojuppe lendas muudkui prügisse. Korraga kisa taevani:

"Ahaa, nüüd ma tean, millega sa siin kõik need päevad tegeled! Kelle stringid need on? Ja miks neil lamp küljes on?!"

Kohutav asi juhtus täna ja vähemalt Põhja-Eestis oli sellele ka ohtralt tunnistajaid - päike nimelt paistis.
Võtsin aega ja stopper näitas, et lausa 2 minutit ja 34 sekundit. Pean riigiasutusi tunnustama ja vähemalt Koplis ohusireenid üürgasid korralikult. Ka SMS-teavitussüsteem toimis laitmatult - umbes 3 sekundit peale päikese nähtavaks tulemist saabus personaalne sõnum:

Välikemmergud - kohad, millest pea 55.eluaastani suure kaarega mööda käisin tulgu või veeuputus.

Pärast vanderselliks hakkamist astun nüüd ikka avalikest käimlatest vahest läbi ka. Loomulikult peab kõik tipp-topp puhas olema ja siin juba allahindlust pole võimalik teha.
Ometigi pole see lugu meie kemmergukultuurist vaid juhtus üks lahe vahejuhtum. 

Lootusetus, pisarad ja toores jõud. Vange ei võetud ja armu ei antud. Korraga katkestas mägise karge vaikuse meeleheitlik röögatus, mille peale isegi kõige julgemad saamid võtsid kõige kiiremad põhjapõdrad ning kukkusid Venemaa poole kappama, et sealt kaitset ja varjupaika paluda.

"No nii poisid! Siit peseb üks korralik keretäis! Iga mähkme vahetuse ja unetu öö eest! Iga tunnistusel oleva kahe ja kooli kutsumise eest! Vinninäolise pubekaea plärtsumiste eest kohe topelt!"

"Emme-emme tule appi!"

Kliimasoojenemine. Kohutav värk. Hülgeid enam põle ja jääkarud on koertega sama mõõtu kahanenud. 

Kohtusime ühega polaarjoone taga. No vaadake ise, mis maailma suurimast kiskjast alles on jäänud. Nutt tuleb peale. 

Päästsin ühe ära ja tarisin kaasa. Ruudi panin nimeks. Kuulab nagu küll.

18 aastat tagasi arvasin, et teeme loomakaitseseaduse siva korda. 5 aastat tagasi lootsin, et ehk saaks vähemalt olulised punktid minu elu jooksul parandatud. Täna on selge, et jääb ära ja kogu kupatus jääb valdavalt tänavu märtsikuus sündinud lapselapse õlule.

Mis kuradi pärast me küll neid samu jobusid ikka tagasi valime? Varsti läheb taas trall lahti ja nad on nii neetult targad, ilusad ja tublid, et paha hakkab. Pühalikult lubatakse me elukest parandada. Läheb siis või? Näikse, et kõik läheb aina sitemaks ja seda teps mitte ainult "onu putja" pärast.

Mõni aeglasema taibuga inimene ei saa ehk aru mida paganat ma pildil teen? Vastan. Hommikuse kohvi ajal toimunud sisekaemuse ajel mõistsin lõpuks, et olen tegelikult põhjapõder. 

Nii ma nende võrratute loomade karja sulandusingi ja toitusin kogu päeva samblast. Kaalulangus viis kilo ja seda kõigest ühe päevaga. Soovitan soojalt kõigile, kes samasugused paksukesed nagu minagi.

Nüüd tahavad kindlasti mõned kiuslikumad inimesed teada miks ma oma polaarreisile kaasa tulnud meessoost "tited" hülgasin kui vastutustundetult tundrasse kolisin?