Pekkis nagu natuke. Perseiite ja virmalisi ei näinud. Ka eilset punast kuud mitte, kuigi istusime Ruudiga lausa esireas. Öösel oli nii kõva udu, et ei leidnud selle seest masinatki üles. Magasime heinamaal. Kah "ohvrid" nagu tänapäeval kombeks, aga suurema nutulaulu ning kirumise valitsuse ja absoluutselt kõigi aadressil jätan kaugemasse tulevikku.

See-eest nägime aga eelmisel kuul paari teist asja. Üks neist toimus Ida-Virumaal, Päite loomapargis, kus kohtusin toredate inimestega. Paar neist isegi tuttavad juba varasemast ajast. Juttu jagus pooleteise tunniks ja nagu minu puhul ikka, siis lobisemisel polnud otsa ega äärt ning lõpuks ei suutnud kuidagi vaiki jääda. Täitsa tore oli ja aitäh kutsumast Anne Kippar.

Paps sündis mul Valgamaal, aga ta suri noorelt ja seetõttu on see pool mu pärinemisloost kaduma läinud. Talu asukoha sain oma viis aastat tagasi siiski teada ja paar korda olen isegi otsimas käinud, aga tulemusteta. Seekord võtsin oma meessoost tite ka kaasa, et seltsis segasem ja enne alla ei anna kui isa sünnikodu saab üles leitud.

Terts tuli koos oma alaealise mehe ja beebiga ka appi. Ta kaasa ju samuti Valgamaalt pärit ja teab igat metsarada. Aga nüüd läheb vist lugu natuke kriminaalseks, sest ilm oli väga sant ning mul on põhjendatud kahtlus, et mõni eurodirektiiv kindlasti keelab taolise ilmaga beebidega õues olla. Sestap unustage Tertsu nimi ja kõik sinna juurde kuuluv.

Ruudil on ilmselt üks vägevamaid kaelarihmu, millel hunnikus nii vilkuvaid kui välkuvaid tehnikavidinaid peal. Kohe kosmosest näha ja lausa Linnutee tagumise servani välja. Vähe sellest, mul kõrval galaktikas paar loomapäästjat kah tuttavad ja nende sõnul näevad isegi nemad kui Ruts õhtuti pissile läheb.

Jumpstükid saadavad mobiilile kenasti signaali ka, et ikka näha oleks, kus tüüp parasjagu asub. See on ka hädavajalik, sest me ju kooserdame pea kõikjal. Nende vidinatega on aga veidike jama ka - nad ju möödavad nii hingamist kui kuulavad norskamist jalutusringide pikkuse ja kulunud aja mõõtmisest rääkimata.

Tervisliku toitumise alused. Neist ma pean rangelt kinni. Poes küsin ka enamasti ikka kõvade meeste toitu, mis tähendab igasugu saiakesi, kommikesi ja muud magusat. Tuli pannkoogi isu peale. Kohe kippadi-koppadi poodi. Lahmasin korvi ka pähklimääret - see mekib hästi ja hoiab kilod kenakesti kontrolli all. Kõige peale veel värsket maasikamoosi ja nämma-nämma!

Pärnu kandis jäi eile õhtul üks kassike auto alla. Poogen ja kah mul asi, millest kirjutada, sest neid jääb ju iga jummala päev. Tõsi, aga see juhtum on veidi teistmoodi ja seda just juhi käitumise tõttu. Absoluutne enamus juhtidest ei vaevu isegi kinni pidama kui väiksemast loomast või linnust üle sõidavad. Vastuvaieldamatu kurb fakt.

Kas teie käituksite siis teisiti? Õiget vastust teame me kõik, aga tegelikult? Kas mina ise käituksin teisiti ja unustagem korraks, et tegelen loomade päästmisega juba pikki aastaid?

Vastuse leiad Loomaveebist

Tundub suur ja linnainimese jaoks kindlasti "väga ohtlik" elukas. Ärge laske end ilge suurendusega tehtud fotost petta ja tegelikkuses oli sel minidraakonil pikkust praegu veel vaid paar-kolm sentimeetrit. Kusjuures ta oli üks pirakamatest, kes silma jäi. Teised olid nii tillukesed, et vaata või luubiga. Ei ürita üldse internetiga abiga tarka panna ja pole õrna aimu kellega täpselt tegu on. 

Lugu ise Loomaveebis nagu ikka

Mõtlen mina neid looduseasju ja ei saa enam üldse aru. Äkki ei peagi saama? Kas keegi on viimastel kuudel lugenud huntide pahategudest, millest meedia varasemalt vaat, et nädalast nädalasse pasundas? Ei ole ühti ja nagu noaga lõigatud - hundud leppisid ilmselt kokku, et alates 1. juunist kell 16.42 nad rohkem ei murra. 

Suurim looduslik vaenlane aastal 2025 on aga metssiga. Punkt, aamen ja püüdku keegi vaid vastu vaielda! Ja siin jooseb mu mõistus täiega kokku. Neid on kütitud tuhandete kaupa, aga otsa ei lõppe.

Lugu jätkub Loomaveebis: Segased tunded selle va seakatkuga

Naisi peab kuulama ja ma olen jube hea kuulaja. Maailma kõige parem. Hiljuti oli mul eksnaiskaga üks igati hariv, teineteisest lugupidav ja sügav süvavestlus, mille lühidalt teieni toon. Seisime ta maja ees kui ta korraga käega kahe kuju poole osutas, kes tänaval meie poole liikusid:

"Näe, laps jõuab ka kohe siia"

"Kuskohas?"

"Näe tulevad sealt."

 "August,", ütles August teisest august, "käes on august, tule välja august."

"Kuule, August," ütles August. "Miks sa tulid sellest august?"

"Sestap tulin sellest august, et käes on august!"

Hurraaa, varsti saab kooli. Issand kui tore, sest vaheaeg hakkabki juba närvidele käima. Ma olen kohe nii elevil-elevil. Kindlasti ühinevad minuga sajad tuhanded noored õppurid. Muahahaa ....

Pidu oli. Vanaema 75.sünnipäev? Tütar lõpetas ülikooli või hoopis peaaegu, et 40-s pulmaaastapäev? Ei midagi taolist vaid sebisin järjekordse 24 aastase neiu ära. Balti jaama turult sebisin. Seisis teine lihaletis, määrdunud põll ees ja osava kirvelöögiga eemaldas kanadelt päid.

Issand kui nunnu ja romantiline. Päike paistis, linnud laulsid ja verd pritsis igasse ilmakaarde. Olin kohe müüdud mees. Sellest on nüüd juba tervelt 3 nädalat või 300 aastat, aga ta siiamaani arvab, et olen tore inimene. Eks ma olen muidugist natuke hämanud ja teeselnud ka.

Lajataks ühe pardavideo veel lisaks. Ei teagi, mida ma sel hetkel mõtlesin, aga õhtuks oli aju juba nii toss, et esmalt arvasin, et tegu on vineerist välja saetud põdrakujuga, milletaolisi siin-seal vahest ikka näha saab. Vineerist põder keset metsa?! Täitsa lollakas!
Korraga hakkas see "vineerpõder" aga liikuma. Nendel teedel, mida puud vahetult palistavad, olen reeglina n-ö ooteseisundis, et kohe-kohe võib keegi põõsaste vahelt välja astuda. Väga stressav, aga parem karta kui kahetseda. Mõistagi on tark sellistel teelõikudel ka gaasipedaalile väheke armu anda.

Käes on taas sellised ööd, mil saab uksed-aknad lahti magada ja Ruts põõnab pärast päevakuumust meeleldi just auto all. Täitsa sügaval metsas ma teda huntide-karude tõttu välja pelgan lasta, aga külade lähistel võtku aga heaks.Reeglina mööduvad ööd täitsa rahulikult ja tõtt-öelda magab sedapsi sada korda paremini välja, kui oma toas ja omas voodis. Täna öösi oli aga mingi trall ning üsna mitmel korral hoiatas Ruudi raevuka haukumisega julma vaenlase saabumise eest. Kebisin aga kaema, aga põllu kohal laiuva uduloori seest ei paistnud keskit ohtlikku.

Mis imeloom see nii pika sabaga teed ületab? Ei sellest kohe aru saanudki vaid alles ligemale jõudes sain sotti, et pardiemme koos oma tittedega ületab maanteed. Veel üks pesakond?! Kohe-kohe on aastavahetus ja ikka veel kooruvad? See saab tähendada vaid üht - pikka-pikka sooja suve. See on küll hää!

Kordamine on tarkuse ema ja tublidus ettevõtlikkuse isa. Me hakkasime nüüd ka Rutsiga tarkadeks ja tublideks ettevõtjateks ning raha lausa voolab uksest-aknast sisse.
Kuidas küll, tahate kindlasti teada? Väga lihtne ja hakkasime korraldama loodusmatku. Täpsemalt öeldes vaalavaatlusmatku ja mitte kusagil kaugel ookeanil vaid siinsamuses koduses Eestis ühe karjääri peal.

Harjutusi eelseisvaks eluks. Nagu mäletate, siis lubasin pärast 80-dat sünnipäeva paarikümneseid neidusid lausa mitme kaupa rasestama hakata, sest siis lõpuks olen ometigi päriselt isaduseks valmis.

Sinna on veel natuke aega, aga väga pühendunult juba valmistun nagu isegi pildilt näete.

Paar päeva tagasi oleksin peaaegu, et endale veel teise koera lisaks saanud. Tegime Ruudiga õhtust jalutusringi kui korraga üks ilmatumalt vahva retriiver sabas vantsima hakkas. Hästi sõbralik ja väga tore tegelane. Ruudi va ohmakas näitas alul muidugist hambaid ja tahtis talle turja karata. Kutsusin teda mõistagi korrale, aga külalist see Rutsi tõmblemine eriti ei huvitanudki.

Pilves, sajab ja üks suur jama. Ometigi seda ennustati ette juba sada või enamgi aastat tagasi kui nafta progressivankri ette rakendati. Siis peeti neid teadlasi hulluks. Ka täna on pigem targem kliimast mitte rääkida kui lolli inimese silti otsa ette ei taha saada. Võime ju vaiki olla, aga tulevik saab olema aina hallim, vihmasem ja marusem. Saate isegi näha, aga loodetavasti ei pühi kliimamuutus meid siit maamunalt minema nagu see kümnete tteiste tsivilisatsioonidega varasemalt teinud on.

Jälle üks päev saigi otsa. Täitsa hea päev oli. Nagu pildilt isegi näete, siis ka Ruudi mõistab päikeseloojanguid nautida.

See on vast nüüd küll soovmõtlemine, aga vähemalt täna ta vaatas küll pikalt-pikalt ja väga mõtlikult kuniks see põlev kera merre vajus.

Mida ta küll mõtles? Kes seda teab, aga oleks ikka hiiglama vahva küll kui loomade-lindude keelt ja meelt lõpuni mõista suudaks.

"Ära ole selline lödipüks! Ole mees! Ma olen sel aastal juba kuus korda meres käinud," kutsus Ruudi ujuma.

Täitsa sassis omadega, aga ega koerale sa alla ka jääda. Umbes sama lugu nagu naisega ja siis ei jõua tänitamist enam ära kuulata.

Hommikul oli põhjendatud kahtlus, et tõenäoliselt päikest ma rohkem ei näegi.Tekkis juba selline lootusetuse tunne, sest ainult vihm, vihm, vihm kõik see aeg, mis ma "lõunas" ringi kooserdasin. Ma muidugi põgenesin lausa mitu korda lätlaste juurde peitu ka, aga see ei muuda suurt miskit.

Saigi see ühtekuuluvuse ja sõprusevärk otsa. Jummel tänatud - näolihased sõbralikult naeratamisest krampis ja käsi kallite kaasmaalaste turjale vennalikust patsutamisest kipsis. Kaua sa ikka jõuad? Põgenesime Ruudiga eile poolest päevast sügavale metsa sisse järve äärde ja lasime need pelgalt paari päevaga kogunenud vaka all hoitud tusatunded valla. Oi me karjusime ja oi me tapsime. Oma tuhat sääske sai kohe kindlasti pasunasse. Väga vabastav ja eestlast ei tohiks ikka sellise vaimse murdumise piirini viia.

Koera märgati esimest korda selle nädala alul Värskas, järgmisel päeval oli ta juba Karisilla külas – magas vihma käes bussijaamas ja käis taludes süüa nurumas. Kõndis aga koon maas ja ulgus omaette. 

Hilisõhtul oli vaene koer lootuse lõplikult kaotanud ja andis alla. Justkui meelega vabasurma minnes viskas ta kesest teed sirakile ning polnud enam tema asi kas keegi üle sõidab või ligi tuleb. Tehke minuga, mida iganes heaks arvate!

Lugu on loetav Loomaveebis

Kell on pea neli ja näitab 32 kraadi. Hakkab leebuma. 

Tipphetkel mõni tund tagasi oli 48. Jummalast tõsijutt kui natuke valetada.

Elva jõe ja Emajõe ristumiskohas siis selline vaatepilt.

Mis loomadega tegu? Ise pakuks krokodilli, jõehobu või kobrast. Ei suuda kuidagi otsustada - nad ju nii sarnased.

Koristasin garaazi ja vanamoor tuli abiks. Tuhlas aga mööda riiuleid ja kappe ning enamus minu arust "igati vajalikke" tööriistu ja autojuppe lendas muudkui prügisse. Korraga kisa taevani:

"Ahaa, nüüd ma tean, millega sa siin kõik need päevad tegeled! Kelle stringid need on? Ja miks neil lamp küljes on?!"

Kohutav asi juhtus täna ja vähemalt Põhja-Eestis oli sellele ka ohtralt tunnistajaid - päike nimelt paistis.
Võtsin aega ja stopper näitas, et lausa 2 minutit ja 34 sekundit. Pean riigiasutusi tunnustama ja vähemalt Koplis ohusireenid üürgasid korralikult. Ka SMS-teavitussüsteem toimis laitmatult - umbes 3 sekundit peale päikese nähtavaks tulemist saabus personaalne sõnum:

Välikemmergud - kohad, millest pea 55.eluaastani suure kaarega mööda käisin tulgu või veeuputus.

Pärast vanderselliks hakkamist astun nüüd ikka avalikest käimlatest vahest läbi ka. Loomulikult peab kõik tipp-topp puhas olema ja siin juba allahindlust pole võimalik teha.
Ometigi pole see lugu meie kemmergukultuurist vaid juhtus üks lahe vahejuhtum. 

Lootusetus, pisarad ja toores jõud. Vange ei võetud ja armu ei antud. Korraga katkestas mägise karge vaikuse meeleheitlik röögatus, mille peale isegi kõige julgemad saamid võtsid kõige kiiremad põhjapõdrad ning kukkusid Venemaa poole kappama, et sealt kaitset ja varjupaika paluda.

"No nii poisid! Siit peseb üks korralik keretäis! Iga mähkme vahetuse ja unetu öö eest! Iga tunnistusel oleva kahe ja kooli kutsumise eest! Vinninäolise pubekaea plärtsumiste eest kohe topelt!"

"Emme-emme tule appi!"

Kliimasoojenemine. Kohutav värk. Hülgeid enam põle ja jääkarud on koertega sama mõõtu kahanenud. 

Kohtusime ühega polaarjoone taga. No vaadake ise, mis maailma suurimast kiskjast alles on jäänud. Nutt tuleb peale. 

Päästsin ühe ära ja tarisin kaasa. Ruudi panin nimeks. Kuulab nagu küll.

18 aastat tagasi arvasin, et teeme loomakaitseseaduse siva korda. 5 aastat tagasi lootsin, et ehk saaks vähemalt olulised punktid minu elu jooksul parandatud. Täna on selge, et jääb ära ja kogu kupatus jääb valdavalt tänavu märtsikuus sündinud lapselapse õlule.

Mis kuradi pärast me küll neid samu jobusid ikka tagasi valime? Varsti läheb taas trall lahti ja nad on nii neetult targad, ilusad ja tublid, et paha hakkab. Pühalikult lubatakse me elukest parandada. Läheb siis või? Näikse, et kõik läheb aina sitemaks ja seda teps mitte ainult "onu putja" pärast.

Mõni aeglasema taibuga inimene ei saa ehk aru mida paganat ma pildil teen? Vastan. Hommikuse kohvi ajal toimunud sisekaemuse ajel mõistsin lõpuks, et olen tegelikult põhjapõder. 

Nii ma nende võrratute loomade karja sulandusingi ja toitusin kogu päeva samblast. Kaalulangus viis kilo ja seda kõigest ühe päevaga. Soovitan soojalt kõigile, kes samasugused paksukesed nagu minagi.

Nüüd tahavad kindlasti mõned kiuslikumad inimesed teada miks ma oma polaarreisile kaasa tulnud meessoost "tited" hülgasin kui vastutustundetult tundrasse kolisin?

Vahel juhtub nii, et päike ei lähegi looja. Tegin tunnike pärast südaööd mõned fotodki. Seda suurt ilmaimet tullakse kaema nii lähemalt kui kaugelt. Kohe tuhandete kaupa tullakse. Tulin minagi koos oma tittedega, kellest üks on juba peaaegu kolme- ja teine neljakümne aastane.

Inimene on aegade algusest ikka päikest kummardanud jättes peakangelase, emakese maa ülekohtuselt unarusse. Loodusrahvad, eestlaste esivanemad nende seas moodustasid mõnusa erandi ning nägid veidi suuremat pilti.

Tegus hommik. Rebasel vedas ja kutsikatele on suutäis kindlustatud. Linnul ei vedanud aga kohe üldse, aga nii need asjad siin maa peal juba säätud on.

Ilmselt on ka temal praegusel aastaajal pesas tited ootamas kuid nüüd peab paariline kahe eest rügama hakkama. Loodetavasti saab hakkama. Küllap saabki, sest valikut ju väga pole.

Ma nagu ikka looduse sees ja loodusega koos. Telekat pole vajagi - üks ehedamast ehedam dokk jookseb 24/7 ja taha vaid vaadata.

Põhja sa need lapsed koos endaga vead, on emmed kindlad olnud. Seni olen küll tuliselt vastu vaielnud, aga neil on ERANDKORRAS vististi siiski õigus olnud.

Deem, kus mulle ei meeldi tunnistada, et nad vahest VÄGA HARVA võivad asjadest isegi õieti aru saada.

On nende poistega nagu on, aga vähemalt tütreid pole ma veel nii madalale tarinud. Rõhk sõnal "VEEL" ja küll ma jõuan.

Vanus on sealmaal, et aina sagedamini tuleb mõne tuttava inimese number telefonist kustutada - läksid paremasse maailma. Enne õiget aega enamasti. Mõned nädalad tagasi jäin korraga kahest tuttavast ilma. Teab, mis tihedalt enam ei suhelnudki, aga nüüd pole enam võimalust helistadagi ja seda jäädavalt. Ääretult kurb, mis aina tugevamalt tuletab meelde, et kõik on vägagi ajutine, seesamune ümmargune kera, millel elame, kaasa arvatud.

Aga nüüd vahetame meeleolu ja pajatan teile ühest meessoo alatult reetnud tüübist, kelle numbri viimati olude sunnil kustutasin. Repliigi korras mainin, et tõbras on siiamaani täitsa elus. Ja nüüd kõigest järjekorras. MIHKEL on tema nimi! Jätke see meelde!

Rutsil on põhjendatud kahtlus bussijuhi kainuse osas. Igal juhul puurib ta praamil meie kõrval seisvat masinat kullipilgul.

Kui Nõps magas öösiti juhiistmel ja sõidu ajal oli alati kõrvaistuja toolil, siis Ruudi on võimalusel alati tähtsa näoga rooli taga. Vähemalt siis kui masin seisab.

Varsti avastas Tiina Pontu suust suured-suured kasvajad. Teie abiga head annetajad said need toona eemaldatud ning õnneks polnud tegu halvaloomuliste kasvajatega. 

Kliinikus anti karm korraldus tulla koheselt tagasi kui need uuesti kasvama peaksid. Nüüd on see aeg käes - enam ei anna venitada mitte üks meeter ja kohe-kohe hakkab asi pöördumatult halvaks muutuma.

Loo lugemiseks klikka Loomaveebi

Hüppame ajas poolteist nädalakest tagasi ja trehvasin Rõngu veepargis, see on kohe seal Rõngu Teaduste Akadeemia kõrval, üle jupi aja Sikiga. Leppisime kokku, et õhtul saame kokku ja siis saab vähe pikemalt lobada.

Mida üks mees ja naine sumedal suveõhtul teevad? Loomulikult arutavad maailma asju, vaevad sisepoliitilist olukorda ning otsivad riigis valitsevatele kitsaskohtadele lahendusi. Põhimõtteliselt jõudsime seisukohale, et olukord on nii pekkis, et ainult radikaalne lähenemine aitaks - Siki peaministriks ja mina võtaks kõikide teiste ministeeriumide juhtimise ainuisikuliselt üle. Ei siin muud rohtu olla saa, aga valimised on veel kaugel. Ühtäkki osutas Signe mu kossidele ja hüüatas:

Väga tõsine jutt tuleb nüüd ja nagu ma Rutsi küünte pealt ennustasin tuleb juunikuu alguses kuni 8 senti lund. Ja palun väga. Ei usu? Olgu see foto selle tõestuseks või küsige Ruudilt üle.

Lisaks vajab Loomapäästegrupp uusi vabatahtlikke. Kassi- ja koerainimesi pole vaja vaid uued olud nõuavad taolist rahvast, kes jääkarudele ja pingviidele mõistaks vajalikku esmaabi anda. Võtke aga julgelt ühendust!

"Tohutu kiirusega läheneb hetk, mil ma hakkan sind lahti riietama," ütlesin neiu K-le t-tähega algavast linnast kui oma "Tolmlemistuur 2025" alustasin.

Lõuna-Eesti naised on konkreetsed ja mingit ninnu-nännutamist ega roosamannat kutsikapilgust ja lilledest rääkimata, nad ei talu. Sellest ka mu otsekohesus, et asi üheselt selge oleks, mis toimuma hakkab. Muideks seda hakkab nõudma ka varsti kehtima hakkav seaduandlus, mis me sekselu edaspidi reguleerima kukub. Paberitööd tuleb muidugist juurde, aga siis on vähemalt selge, kes kellega ja mida täpselt teha soovis. Kaamerad ka koikude juurde, et valskust teha ei saaks ning koduporri masstootmine võib alata. 

Bruno tänab!

Suur-suur aitäh kõikidele headele inimestele Brunole kaasa tundmast – üks eluke taas päästetud ja vähemalt nii koerakese kui tema pere jaoks on see momendil maailma tähtsaim asi!

Lugu on loetav nagu ikka Loomaveebis

Fotosüüdistus halvast koeraomanikust ehk siis minust. Mismoodi küll, ei saa mõned aru? Kui pöörate tähelepanu Ruudi küüntele, siis loksub kõik paika. Ja ometigi pole tegu pelgalt lohakusega vaid peasüüdlane on Ruts ise - ta vihkab kõiki, kes tangidega lähenevad ning süüdistagu vaid iseendid tagajärgede eest.

Jube jant see küünte lõikamine - suukorv ja toores jõud on seni vaid aidanud. Pekki küll ja viimane kord eelmisel aastal kulus protseduuri läbi viimiseks lausa neli päeva, sest tüüp lasi teha vaid üks käpp korraga.

GALERII ⟩ Autolt löögi saanud Bruno vajab abi!

Ole sa nii ettevaatlik kui tahes, aga õnnetused ikka juhtuvad ja loomad pole siin mingiks erandiks. Sedapuhku sai autolt löögi kuue aastane inglise kääbusterjer Bruno ja asja teeb kordades hullemaks tõsiasi, et õnnetus toimus väikeste laste, koerakese suurimate sõprade silme all.

Kõigest lähemalt lugemiseks klikka SIIA

Ruts on jätkuvalt maailma häälekaim valvur, aga ei luba tal õues haukuda. Vähemalt sellistes kohtades mitte, kus inimesi liigub ja majad lähedal.

No ja läheb siis "tuppa" ning lajatab kogu raha eest ise aknast ühe silmaga vargsi mu reageeringut piiludes:

"No ei haugu ju õues! Mida ma jälle valesti tegin?"

On ikka tüüp!

"Vene allveelaevad on Tartu all!"

"Tartus pole ju merd!"

"Ei sõda seda küsi Maalike! Ei sõda seda küsi!"

Täpselt nii ongi ja saades innustust meite riigi vaprast võitlusest kurja naabri varilaevastiku vastu hakkasime ka meie Ruudiga vabatahtlikult kontrollima ühes salastatud Eesti linnas jõeliiklust.
Mereväe kombel meie juba jänni ei jää, sest tegutseme kindla plaani alusel ning kutsusin appi ka oma suured sõbrad - loomad.

"

On tõsine oht, et kuu lõpus läheb külmaks." 

Just lugesin prognoosi. Praegu on seega soe. Lausa kuumalaine kohe. Igaks juhuks kontrollisin Ruudi varvaste pealt üle ja kõik on õige - momendil täitsa palav, aga juuni teisel nädalal tuleb lund. Kuskil 8 senti ehk, et rehvivahetusega tasub veel oodata.

Hellasin eksnaiskale. Meenutasin seda vilet ja vatti, mida nägin ta voodisse saamisega ja emmeks tegemisega. Te ei kujuta ette, aga üritage ise noor pühendunud nunn alasti saada.

Ta justkui üldse ei hinda seda enam vaid oli vaimustuses, et poja käis täna külas ja tõi suure sülemi roose. Appikene, sületäis roose ja naine on kohe müüdud. Naiivsus kuubis - tüüp tahab lihtsalt testamendi sisse pugeda. Ei muud.

Mia tänab!

Kaua tehtud kaunikene, sest paar kuud on möödunud nagu niuhti ning alles nüüd saab öelda, et pahalased noore koera organismuses on üles leitud ja kahjutuks tehtud. Peaaegu kahjutuks tehtud, sest aeg-ajalt tõstavad batsillused siiski mässu ja tulevad uuesti rünnakule.

Mäletatavasti toodi Mia märtsikuu alguses Loomade Kiirabi Kliinikusse eutaneerimise eesmärgil. Vana looga saab tutvuda SIIN ja sestap ei hakka kõike taas ümber kirjutama. Lühidalt öeldes oli vaesel koeral juba pikemat aega kõht lahti ning ka pissimise hädad tekitasid tohutuid vaevusi. Peremees käis korralikult arstil, aga suurt tulu sellest ei tõusnud ning veel põhjalikuma uuringu ja ravi tarbeks raha lihtsalt enam ei olnud. Omanikul endal oli veel raskemat sorti astma kallal ja sellest siis see äärmiselt kurb ja vastumeelne otsus.

Täispikkuses on see lugu loetav Loomaveebis

Nüüd see juhtus ja varsti on kogu ilm "uudist" täis. Just-just, sellesamuse anonüümse naisega (nimi autorile teada) koos see juhtuski, kes pildil oleva ukse taga hämmeldunult vaatab. Nüüd aga kõigest järjekorras ja kõik siin kirjutatu on loomulikult taas sulaselge tõsijutt erinevalt meedias võibolla ilmuvast kontekstist välja kisutud pinnapealsest laimust.
Hakkame aga pihta. Eila pärastlõunal viisin pildil olevale anonüümsele naisele (nimi autorile teada) sünnitusmajja mingit manti, mida ta apteegist tellis. Haigla ees sattus paar inimest olema, kes kohe oma arust matsu jagasid:

"Ohoo, Valner tõi pruta sünnitama. Teeme pilti ja saadame Lustile!"

Ma kah talunik nüüd. Võtsin kanad vabapidamisele. Vähe metsikud on, aga üldse mitte pahatahtlikud. Elavad kohe akna all. Päris kasulikud teised, sest niidavad muru ää ja kohe väetavad kah.

Siinkandis elab vähe mõistlikum rahvas ja keegi ei hädalda hiiglaslike kahjude pärast, mida rändkanade saabumine kaasa toob. Eks nendega ole muidugi vähe jama ka. Ei taha teisi segada ja nii lükkangi jalad ristis kemmergusse minekut muudkui edasi. Varsti juhtub õnnetus kui nad minekut ei tee. Pagana kanad!

Närvid täitsa läbi ja puhkus puhta pekkis. Tahtsime nimelt Ruudiga vaikust ja loodust nautida, aga saime hoopis rämeda tünga - no ei näe loodust, sest puud ja põõsad on kõikjal ees!

Kurat võtaks! Kus on nüüd need RMK tüübid oma saagide ja rasketehnikaga? Maa alla kadunud teised. Ei ole õiglust siin maamunal ega Maarjamaal kohta, kus arvuti taga RÄNKRASKET tööd tegev linnavurle saaks puhata ja loodust nautida! 

Tühja kõhuga ei tohi poodi minna. Tean, aga ikka läksin. Viga, sest krahmasin kohe nii palju söödavat ühes, et sellest jaguks vähemalt naiskoorile.

Jalutasin siis kodu poole kui korraga hakkas kilekoti äpp piiksuma. Ma kaasaegne mees ja mul on igale asjale äpp olemas. Ka kilekottidel. Tehnikavidinad töötavad kõik täitsa korralikult välja arvatud vanamoori oma. See tahab pidevat restartimist.

Pärast lõunauinakut tegin Haapsalus silmad lahti ja lürpisin parasjagu kohvi sisse kui korraga näen, et mingi suur kogu tatsab taamal meres. Tuli teine Paralepa poolt. Alul ei saanud kohe sotti, aga mul binokkel ka masinas ja tänu sellele sai selgust - põder kurivaim!

Ilmselt eelmise aasta oma, kelle emme nüüd minema kupatas, et vastsündinud uue pesamuna eest hoolitsema hakata. Maikuu juba käes kah ja nüüd läheb trall lahti, sest need õnnetud, kes iseseisvale elule sunniti on ju kurvad ning täiega segaduses. Nii nad linnadesse satuvad ning nagu segased ringi tormavadki. Halvemal juhul leiavad siin oma otsagi kui mõnest poeaknast sisse kimavad või liigkõrgest aiast üle hüpata üritavad.

Rubriik "palju toredaid inimesi" muudkui kogub uusi liikmeid .....