Meil on kombeks tulesid vilgutada enamasti siis kui pollareid tee ääres nähakse. Vägagi tänuväärne, sest näikse, et nüüd on nende põhitegevuseks ju riigikassa täitmine ning abiks ikka kui see eurode hunnik enda pere tarbeks kulub, mitte poliitikute laristada läheb.
Põhjamaades politseinikud autojuhte väga ei huvita, aga mida rohkem polaarjoone poole, seda enam antakse märku tee peal olevatest või tee ääres nosivatest loomadest. Kiirused tõmmatakse täitsa maha või jäädakse üldse seisma ning kõik on ülimalt mõistvad ja mõistlikud.
See on eneselegi külge jäänud ja vilgutan alati kui elukaid näen olgu nad tee peal või -pervel. Sedapuhku andsin märku siis pardipere peale kaugelt lähenevale kahele masinale, sest neid polnud tõesti tumedal asfaldil näha. Jäid kah kenasti seisma, kuigi veidi nõutult, sest näha polnud ju enam kedagist - pardid panid sammu juurde ja olid selleks ajaks ammuilma kadunud. Vahet pole ja hoo maha võtmise pärast pole veel keegi ää surnud. Masinaid tagant ei tulnud ja seetõttu sain ka juhtidele vastata keda teel nägin.
Kah täitsa mõistvad inimesed sattusid ja vähemalt sõimata ma küll ei saanud. Äkki on kasulik ka teil sellest malli võtta? Jäävad väiksemad tegelased ellu ja suuremate puhul säästate eelkõige ka iseendid ja oma rauast suksut.
