Jumpstükid saadavad mobiilile kenasti signaali ka, et ikka näha oleks, kus tüüp parasjagu asub. See on ka hädavajalik, sest me ju kooserdame pea kõikjal. Nende vidinatega on aga veidike jama ka - nad ju möödavad nii hingamist kui kuulavad norskamist jalutusringide pikkuse ja kulunud aja mõõtmisest rääkimata.
Viimasel ajal ma aga suurt seda aparaati sisse ei lüligi. Aint õhtusel pimedamal ajal kui Rutsi vabalt tuttavas metsatukas või põllulapil omapäi tegutsema lasen. Ööseks pole juba ammu rihma kaela jätnud ja aparaat on nüüdseks lausa "paanikas" ning saadab muudkui sõnumeid:
"Appi-appi, ma ei kuule Ruudi hingamist, mine kohe kontrollima! Appi-appi, aga mulle tundub, et Ruudi pole juba paar nädalat maganud, mine kohe arstile! Appi-appi, Ruudi energiaskoor on väga väike ja ta pole üldse liikunud, minge koheselt jalutama!"
Väga kaastundlik ja hoolas on see abiline igal juhul küll. Seda pean tunnistama. Täna tuli sõnumitele lisaks juba pikk-pikk e-kiri võimalike haiguste loeteluga ja soovitustega toitumiseks, mis koheselt nii energiat juurde annavad kui une korda teevad.
Nuuh suur aitäh siis selle muretsemise ja vaeva eest, aga nüüd hakkab juba natuke ää tüütama küll. Ilmselt tuleks korralik lehmakelluke kaela panna ja udupeenest tehnikast sootuks loobuda. Enesel lihtsam. Ruudile ehk ka.
On kellegil aimu kas neid kellukesi ikka kosmosesse on kuulda? Tegelikult piisab täiesti kui see ka vaid lennuki pilootideni jõuaks - vähemalt teavad, kus mu tilluke Rutsike parasjagu kondab ja ei hakka siis seal maanduma või alla kukkuma.
