Korraga hakkas see "vineerpõder" aga liikuma. Nendel teedel, mida puud vahetult palistavad, olen reeglina n-ö ooteseisundis, et kohe-kohe võib keegi põõsaste vahelt välja astuda. Väga stressav, aga parem karta kui kahetseda. Mõistagi on tark sellistel teelõikudel ka gaasipedaalile väheke armu anda.
Loom jooksis ootamatult teele! Levinud lause, mida ikka ja jälle vabanduseks kasutatakse. Aga kas ikka jooksis ootamatult? Metsas on ju igati oodatav, et keegi selle elanikest parasjagu kusagil ringi kooserdab. Kui põder Tallinna vanalinnas Laial tänaval ringi kappab, siis see on nüüd küll ootamatu, aga metsas põdra nägemine peaks käima ju igati asja juurde. Vähemalt nii kaua kui neid kõiki pole veel metsaomanike survel "kahjurite" pähe maha notitud.
Oma paarkümmend aastat tagasi kimas mu sõber oma 140 km/h just nagu segane kitsale teele ulatuvad puuoksad kihutavale masinale lakse andmas. Naiska istus tal ees, ma ta väikeste lastega taga. Kas sa pidama ka saad kui põder ette astub, küsisin sohvrilt. "Pole siin mingeid põtru, sada korda sõidetud!" Hämmastav enesekindlus ja ettenägemisvõime, aga lõpuks läksin nii kurjaks, et palusin masina kinni pidada: "Mine tapa oma naine koos lastega ära ja palu jumalat, et te vigasteks ei jääks vaid ikka kohe surma saaksite. Ma ei jää seda pealt vaatama. Lase mind välja!"
Arvas, et olen napakas ja närvihaige, kes iga nurga taga tonti näeb, kuigi hoo võttis kenasti maha. Võib-olla näen ka tonte, aga inimloomale on ju antud teatav analüüsivõime, mis peaks lubama võimalikke olukordi ette näha. Või arvate ka, et ei juhtu miskit hullu? Äkki juhtub, äkki ei juhtu, aga ärge jummala pärast jälle öelge, et loom tuli ootamatult teele. Nad hüppavadki põõsaste varjust ja pika vilja seest teele ning see on igati ettenähtav ja oodatav kui natukenegi aju kasutada.
