Paar päeva tagasi oleksin peaaegu, et endale veel teise koera lisaks saanud. Tegime Ruudiga õhtust jalutusringi kui korraga üks ilmatumalt vahva retriiver sabas vantsima hakkas. Hästi sõbralik ja väga tore tegelane. Ruudi va ohmakas näitas alul muidugist hambaid ja tahtis talle turja karata. Kutsusin teda mõistagi korrale, aga külalist see Rutsi tõmblemine eriti ei huvitanudki.

Oma paar-kolm kiltsi trampisime maha ja retriiver sabas nagu vari. Soovitasin tal küll koju minna, aga see oli nagu hane selga vesi. Appikene ja kuhu ma ta siis panen, sest Ruts poleks uuest öömajalisest kohe kindlasti vaimustuses?  Mul masinas kiibilugeja ka ja otsustasin selle abil kodukese üles leida. Nii uhkel koeral peaks ju ikka kiip olema. 

Selleni me ei jõudnudki, sest sõbralik koerake saatis meid viisakalt masinani ja siis tegi minekut. Hiljem kuulsin, et nädalas korra ta pidavadki kodust plehku panema ja siis teeb promenaadil ilmarahva ja nende lemmikutega tutvust. Kulla omanik, püüa teda ikka ohjeldada, sest nii vahva koerake pannakse lihtsalt pihta ja siis on hing suurt muret täis.