Koerad jäävad nälga ja hakkavad näksima. Saavad veel mürgituse. Lõpeks teeb mõni aktiivsem loomakaitsja postuumselt ka koerte mürgitajaks ja loomapiinajaks. Paha-paha ja ei seda põle teps mette vaja!
Praegusel kriisiaal tulevad samad reeglid päevakorda ja loendusi tuleb teha usinamaltki veel. Enda pere vanurid, tited ja nende emmed on nimekirja alguses. Siis tulevad lemmiknaised. Äkitselt oma 83 tükka on teisi praegast. Või on 38? Ahh, kes neid lugeda jaksab ja see list muutub pidevalt! Igahommikused kõned või õigemini stampülekuulamised on juba rutiiniks muutunud:
"Tere hommikust mu üks ja ainus!"
"Tere ise ka"
"Kuidas tervis? Kurk ei valuta? Palavik? Koroonapisik ei vaeva?"
"Ei-ei, kõik on korras"
"Ainevahetus?"
"Nagu kellavärk"
"Seks? Kas see töllmokk, kellega sa mitmete järjestikuste vigade ajel ajutiselt senini koos oled, ikka viitsib ja toimetab?"
"Võiks rohkem!"
"Seda ma kartsin! Saada ta number. Räägin temaga. Läheme edasi. Jalaseen? Tupeseen?"
"Ei ole!"
"Tripperit ka mitte?
"Ei! Ma hoolas ja korralik!"
"Väga hea, aga kõõma?"
"Natuke"
"Pese "Head & Shoulders'iga!" Ei muud ja nii jätkata! Ja mask ikka ette kui välja lähed! Hellan homme hommikul uuesti!"
Vaadake sõbrad ja vat see on ligimesest hoolimine ja tema armastamine sõna otseses mõttes. Võtke õppust! Ja kui ma mõnele daamele peaks helistama, siis solvuda pole vaja - ei ahista ega urgitse, puhas hoolimine ja armastus. Solvuge siis kui ma ei helista, sest see tähendab, et te pole "Lemmiknaiste nimekirjas" ja mul on absoluutselt poogen kuidas te pisike kena käeke käib.
