25. märts 2021

"Hea tegu! Hooliv naabrimees aitas igivana Pontsu arstile"

Lõhuks vaikust ja kribaks ühe loomaloo ka vahelduseks üle jupi aja. Muidu arvate veel, et olen pastaka lõplikult nurka visanud. Ketikoera lugu tuleb sedapuhku. Ühe väga vana koera lugu, kelle elunatuke möödus kahjuks ketis. Ta polegi muud näinud kui see ahtake maalapp, kuhu ta kunagi ammu-ammu aheldati. Kurb!

Olen taolist loomapidamistava muuta üritanud, aga ilma suurema eduta. Ka viimatises kampaanias "AITAB!" oli koerte ketispidamise keelustamine ühe punktina kirjas, aga teadmiseks ka teile, et nii see kui ka enamus ülejäänud punktidest läbi ei läinud - olevat vaid "emotsioon ja usk", millel päriseluga vähe pistmist. 

"POLE VAJA JA EESTIS ON KÕIK LOOMADE KAITSMISEGA KORRAS! PUNKT, FAKK JA AAMEN!"

Eks ma kirjuta sellest kõigest kunagi ka pikemalt, aga loomapiinajad võitsid taas ja keppigu siis hobuseid, tagugu kassidel-rebastel päid haamriga sodiks või aheldagu kutsikas kuni surmani keti otsa - see kõik on okey ehk nagu vanal vene ajal, mil laias laastus oli alati kõik parimas korras ning vaid üksikud puudused rikkusid pilti absoluutsest täiuslikkusest.

Pole näha, et loomadele ja nende sõpradele paremad ajad minu elu jooksul koidaksid. Täna võimul olevad klannid või õigemini dünastiad tagavad loomavaenuliku poliitika jätkusuutlikkuse ja pole üldse oluline kus äärest või keskelt te valite - poliit-isside võsukesed on juba pea kõikjal pukis ja küll nad kunagi ka enda lapsed järje peale aitavad. Loomulik ja inimlik. Et aga ka teised liigid elus oleksid, valu ja hirmu tunneksid või abi vajada võiksid - vat säherdusi teadmisi neis peredes vist ei jagatudki.

Mis seals ikka, aga nüüd Pontsust, kel eluaastaid juba viisteist või rohkemgi. Lood loomadest on paljuski lood inimestest ja johtuvalt sellest, kellega loomake kokku puutub, sõltub ka see kas lugu tuleb hea või halb. See lugu on hea.

Ma pole väga põhjalikult tausta uurinud ega kirjalikke lube asjaosalistelt küsinud ning sestap tulistan puusalt ja täitsa anonüümselt, et herr Sarv ikka rahule jääks ja taas üle kümnetuhhiste nõuetega ukse taha kraapima ei tuleks.

"Loomi võib kaitsta küll, aga kaitse õieti. Kirjuta õieti!", manitses ta mind. Õukei, ma siis üritan, kuigi "õieti" on jõhkardite arust ju alati "valesti", sest nemad tahavad, et ühtki silpi nende tegudest ei ilmuks! Hakkame selle ümaramast ümarama looga lõpuks ometi pihta.

Elas kord Euroopa mandri äärealale jäävas riigis üks koerake. Kuulu järgi sai ta omanik oma kümme aastat tagasi otsa, aga üks tore "sootu" tundmatu kodanik pakkus talle nii ulualust kui ninaesist. Paraku kuudist ja maalapikesest aia kõige tagumises nurgas puuriida taga tal rohkemat pakkuda polnud. Võibolla oli aga ka tema kasvatus selline, et ei osanudki muud pakkuda? Kes seda teab?

Aastad möödusid ja Pontsu jäi vanaks ning väetiks. Talvine külm tegi liigestele liiga ja nüüd jäi vanur täitsa lääbakile. Sõi vähe ja kaal muudkui langes. Minek on käes. Nii arvati. Õnneks nägi teda üks teine samas Euroopa äärealale jäävas riigis elav, samuti sama sootu ja tundmatu kodanik, kes vanurkoerale kogu südamest kaasa tundis - käis ikka seltsiks, viis süüa ja jalutamagi, silitas peakest.

Pöördus minu poolegi ja uuris säädust ning võimalusi kuidas looma aidata. Väga ei saagi kui kõike ausalt teha. Omanik kunn. Pahatihti küll hoopis üks teine asi ja kes-mis täpselt saate aimu kui esimese tähe ära vahetate.

"Teeme siis mitteausalt!",
pakkus härra, vabandust, sootu tundmatu kodanik ikka.

"Ärme sedapuhku tee mitteausalt! Koera enda pärast - ta läeb väga stressi äkki ja sureb üldse nädalaga maha. Poleks esimene kord taolist asja näha. Kohe on kevad ja soe tulemas. Siis läheb olemine kergemaks. Ehk jõuab kannatada ja oodata.

Teeme ta tervise hoopis paremaks - viime arstile, peseme puhtaks, paneme rohud peale, võtame valu ära ja ostame head-paremat söögipoolist algatuseks. Siis vaatame edasi. Viitsid äkki ise mässata ja saad kliinikusse minna? Koeral ka julgem, sest tunneb sind."

"Ikka saan, aga mul pole majanduslikult kõige parem aeg."

"Ole nüüd hea tundmatu mees! Loomapäästegrupp koos oma toetajatega tasub kulud ja oleme sulle väga-väga tänulikud!"

Ja Pontsu astuski täna Tartu linna Sodalise kliinikusse väsinult sisse. Muide, kliiniku mainimine on tänase loo ainuke mitteanonüümne koht. Seal on hästi äge personal, kah sellised minu tüüpi inimesed, kes Pontsu jaoks kõik ja rohkemgi veel tegid. Naistel oli õhtul aga ka südames valu suur - kas ta läheb taas sinna üksindusse ja külma kätte ketti?

Kuigi meil on hoiukodu täitsa olemas, siis ei hakanud Pontsut sinna vedama. Liigsuur muutus õuest korterisse võib kaasa tuua enneolematuid probleeme. Aga tegeleme edasi, sest äkitselt üks Euroopa mandri äärealale jääva riigi sootu tundmatu kodanik on valmis Pontsu loovutama sama riigi teisele sootule tundmatule kodanikule, kes elab sealsamuses naabruses ja on koerale heaks sõbraks olnud. Elame-näeme.

Hea tegu ja hea lugu. Vähemalt minu jaoks. Küll natuke kurb selle kuradi ketielu tõttu ka, aga ikkagi tore, et meie seas on inimesi, kes võtavad isegi üleaedse lemmiklooma eest hoolitsemise oma südameasjaks ning teevad kõik, et ka teistmoodi elushing end kasvõi natukene paremini tunneks. Vägev ja suured tänud!

Ja teile ka aitäh, kes te taolise kodukootud loomapääste võimalikuks teete. Pärast Pontsu arve tasumist jäi me kontole ei rohkem ega vähem kui 113.76 eurot. Loom või paar saavad veel abi kui hädad just suured pole. Asi seegi. Saite vihjest aru küll ning kniks ja kraaps kõigile, kes aitavad hädise kontojäägi taas väheke paremasse suurusjärku saada:

Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318

900 1313 (5.-)
900 1414 (10.-)
900 2323 (25.-)