16. märts 2021

Vabariigi valitsus: "Käed eemale pedofiilidest ja las trukivad lapsi rahus edasi! AD 2010"

Tavainimene pole kõikide seadustega kursis ja arvab automaatselt, et küllap on valitsejad selle peale mõelnud. See kehtis ka minu kohta. Olin toona "Reporteris" tööl ja lappasin läbi üldmeilile tulnud kohtu- ja pressiteateid kuniks jäi silma lugu, kus kohus mõistis õigeks isa (või oli see kasuisa?), kes seksis oma 14 aastase tütrega. Pärnus toimus säherdune asi kui mälu ei peta. Ei suutnud seda kuidagi uskuda ja vat see oligi motivaatoriks, mis käivitas tollase seadusmuudatusürituse, mida mõned kutsusid mõnitavalt lausa "valneri seksiseaduseks" Kokkuvõtvalt oli see väga tühine ja mõttetu teema, mis tõi kaasa isegi üksjagu tänitamist.

Eks ma "ketrasin" asja ka nagu oskasin. "Reporter" laadis kõik oma kahurid ja kolleegid teistestki meediaväljaannetest aitasid väga korralikult hagu alla panna, et mure ikka valitsejate kõrvu ulatuks. Lõpuks sai kokku üsna tõhus aktiivgrupp, kes kõik olid seda meelt, et lapsi keppida pole õige ja neid peab täiskasvanute eest kaitsma. Kaksikõdedest juristid Pille ja Piret Tees kribasid muudatusettepaneku valmis. Rohelised Marek Strandberg, Katrin Idla, Aleksei Lotman, Mart Jüssi, Valdur Lahtvee, Koidu Kook, Katrin Mesilane jt. võitlesid Riigikogus kuis oskasid. Väga palju head nõu ja vajalikke kontakte ning juhtnööre sain healt sõbrantsilt Loone Otsa'lt, kes oli tollal vististi isegi Lastekaitse Liidu president või sai selleks veidi hiljem. Paraku kogu see vaev oli asjata, sest valitsev klann arvas ilmselt, et laste trukkimine on üks igati tore ja vahva tegevus ning täiskavanutelt ei tohi teps mitte meelelahutust ää võtta. Teisiti ei oska ma igati mõistliku ja vajaliku muudatuse torpedeerimist seletada.

Kes viitsib, otsigu ise, kes tollal meie elukest korraldasid, aga nende seas on nii mõnedki poliitikud, kes täna vastu rinda taovad ja "oh kui paha" karjuvad. Toona kuulasime ekspertide nõu, kelleks olid lastearstid ja -psühholoogid, lastega tegelevad organisatsioonid ja isegi politsei lastekaitsetalitus. Seaduse seletuskiri tuli pikk, põhjalik ja faktidega kaetud ning keegi meist ei saanud aru miks ollakse valitsuses ja ministeeriumides nii väga-väga selle vastu, et täiskasvanud üheselt vastutaksid? Ei saanud aru ka lastevanemad. 

"Miks reform pedofiile kaitseb?", pärisid nad toona. 

"Ei see enne muutu kui tuleb mõne riigikogulase 14-aastane tütar käima peale aidata. Teeme ära! Lubatud ja seaduslik ju! ", lajatasin ühel koosolekul.

Hüppame korraks loomakaitse teema peale ja meenutan kuidas soovisime keelustada uimastamata loomade tapmist. Toimusid koosolekud ja isegi teiste usundite esindajad olid meie kommete ja traditsioonidega päri ning nõustusid taolise ettepanekuga. Siis tuli aga pauk luuavarrest - meie omad mehed siseministeeriumist olid vastu ja näitasid üles ülimat võõraarmastust ning pugejalikkust, sest loomade hirmu-ja valuvaba tapmine rikkuvat TEISTE inimõigusi ja tõmbasidki vee peale. Säh sulle kooki moosiga!

Miks ma seda räägin? Aga seepärast, et taoline asi võib juhtuda ka jutuks olevat seadust muutes, sest paljudes kultuurides on ju lastega abiellumine ja nendega seksimine lubatud. See on lausa nende päriselu ja kultuuri õiguslik osa. Oleme me valmis pagulastega vaidlema, sest nende arust me rikume ju nende õigusi ning seame ohtu traditsioonilise perekonna alustalad

Taani eelmist välismaalaste- ja integratsiooniministrit Inger Støjbergi ähvardab isegi kohtuasi ebaseadusliku käsu andmise eest. Julge naine andis nimelt 2016. aasta alguses korralduse eraldada põgenike vastuvõtukeskustes elavad lapseealised pruudid ilma erandeid tegemata abikaasadest. 

Kas meie "emmede valitsus" on Eesti laste nimel selliseks ohvriks valmis? Elame-näeme, aga loodan, et on. Loodetavasti saite nüüd aru miks ma selle "loomanäite" tõin - elame ju sellises õigusruumis, kus meie omadest tõekspidamistest ei pruugi enam kasu olla ja välised tegurid sunnivad meil endil omi traditsioonilisi ja arusaamu muutma. Oleks ikka rõve küll kui nii minema peaks, sest sulgege korraks silmad ja kujutage ette, et olete laps või nooruk, kes ei taha koju minna, sest seal "mängitakse" mänge, mis valu teevad ja vastikud on. Kuhu neil põgeneda on ja mis neist üleüldse saab kui me sellel kõigel jätkuda lubame? 

Ja nüüd tagasi aastasse 2010. Olime ihu ja hingega asja juures ning seetõttu on ühtteist ka kirjapildis säilinud, kuigi seda kuskilt mujalt enam naljalt ei leia. Mida siis toona legaalse lastekeppimise õigustuseks räägiti? Fakk raisk! Täna elame juba aastas 2021, aga ikka sama jama käib veel ka 11 aastat ja ei tea kui mitusada väärkoheldud last hiljem! Vanduma ajab! Kurat küll! Rahvasaadikud, mis teiega pärast valimisi Toompeal juhtus? Enne tundusite nagu päris normaalsed tüübid olema!

Miks siis toona lapsed hätta jäeti ja kuidas seda põhjendati? Jutt on küll pikk, aga need keda meie laste tulevik külmaks ei jäta, jõuavad ehk lugeda. Mõelge ikka kaasa ka! See on tegelikult oluline teema. Isegi väga-väga oluline!

Tänase päevakorra viimane eelnõu on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Algatajate ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Marek Strandbergi!

Marek Strandberg

Head kolleegid! Oleme esitanud eelnõu, millega muuta karistusseadustiku kahte paragrahvi, § 145 ja § 146. Muudatused on järgmised. Paragrahv 145 sõnastatakse ümber nii, et täisealise isiku poolt noorema kui 16-aastase (praegu 14-aastase) isikuga suguühendusse astumise eest karistatakse kuni viieaastase vangistusega. Paragrahv 146 sõnastatakse ümber järgmiselt: täisealise isiku poolt noorema kui 16-aastase isiku kaasamise eest suguühendusest erineval viisil sugulise kire rahuldamisele karistatakse kuni viieaastase vangistusega. Praegu on siin vanus samuti 14 aastat.

Kõnealune seadusmuudatus tuleneb väga mitmete laste kaitsega tegelevate organisatsioonide seisukohast, kus osutatakse küllaltki selgelt tõsiasjale, et 14- aastased lapsed ei ole nii kriitikameelsed kui kaks aastat vanemad lapsed, kelle adekvaatsus lastekaitseorganisatsioonide poolt hinnatuna on kindlasti suurem, kriitikameel selline, et nad on suutelised võimalikust seksuaalsest ärakasutamisest aru saama ja seda ka paremini vältima. Neljateistkümne aasta piir väidetakse olevat Eesti seadustes sees selle tõttu, et 14-aastaselt hakkab Eestis teadupoolest peale ka kriminaalvastutus tegude eest. 

Eelnõu algatajatena leiame, et kriminaalvastutus ja kriitikameel nende vastu suunatud tegude suhtes on veidi erinevad asjad. Vastavasisulise palvega on seadusandja poole pöördunud Lapse Huvikaitse Koda, kelle soovi me oleme täitnud. Lapse Huvikaitse Kojaga on liitunud järgmised organisatsioonide: Perede ja Laste Nõuandekeskus, MTÜ Hea Algus, Pelgulinna Lastekaitse Keskus, UNICEF-i Eesti Fond, Eesti Kasuperede Liit, Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus, Eesti Lastevanemate Liit, Rakvere Lastekaitse Ühing, Viljandi Lastekaitse Klubi, Nõmme Lastekaitse Liit, Ühendus Isade Eest, Eesti Lasterikaste Perede Liit, Caritas Eesti, SOS Lasteküla Eesti Ühing ja Eesti Lastefond.

Vaidlusi sel teemal on olnud väga palju. Peamine, lihtsalt mõistetav põhjendus, miks võiks Eestis olla siin vanusepiiriks16 aastat, tuleneb tõsiasjast, et nii Soomes kui Lätis on see piir samuti 16 aastat, ja enam-vähem samas rändluspiirkonnas võiks see olla samalaadne. Väited, et paljudes teistes kultuurides on need vanused madalamad, ongi paljude teiste kultuuride küsimus, kus traditsioonid, harjumused ja mis kõik muud asjad on ilmselt teistmoodi kui meil.
Kummalisel moel ei ole Sotsiaalministeeriumis, kus on küll analüüsitud laste seksuaalse käitumise n-ö iseloomu, väga palju tähelepanu pööratud vanusele kontekstis, et millal ja kui vanadega siis lapsed läbi käima hakkavad. Ekslikult on avalikkuses mõistetud, nagu seadustaks kõnealune seadus seksuaalse läbikäimise piiri Eestis tervikuna. Laste omavahelist käitumist ja seda, millises eas võidakse selle käitumisega peale hakata, ei reguleeri kõnealune eelnõu mitte ühelgi moel ehk see on nagu laste oma asi.

Avaliku arutamise käigus on kõne alla tulnud, kas ei teki probleeme näiteks juhtudel, kui suhtes on täisealiseks saanu ja alaealine, näiteks 18-aastane ja 15-aastane või 19-aastane ja 15-aastane. Oleme indikeerinud, et kõnealused muudatused on seadusse vägagi lihtsalt sisseviidavad ehk see seadus on kohendatav, vanusepiiri 16 aastat võib ju muuta 15- aastase peale, nii nagu võib sätestada ka, et see seadus kehtib vaid juhul, kui alaealise ja täisealise vanusevahe ei ole näiteks enam kui viis aastat või midagi sellist. Mida ka mõnede riikide seadustes on tehtud. Niisiis on tegemist initsiatiiviga, et avada diskussiooni, ja arusaadavalt võimaldaks selle eelnõu menetlusse jätmine neid küsimusi ka sisuliselt arutada. Juhin tähelepanu, et väga paljud valitsuse eelnõud, mis eelnevalt esinenud justiitsministri sõnu kasutades on alati väga head, kujutavad küllaltki sageli endast Riigikogu menetluses märkimisväärselt ümber tehtavaid ja ümber sõnastatavaid seadusi. Nii et argument, nagu seaduseelnõu ei oleks piisav või piisava selgitusega, ei kannata kahjuks kriitikat.

Sageli öeldakse, et küsime laste endi käest, mis nemad sellest arvavad. Riigikogu õiguskomisjonis oli arutuse all näide, kuidas Islandil küsiti seda laste käest ja täiskasvanute käest ja mis kõik veel. Juhin tähelepanu, et Island ei ole päris hea näide. Loomulikult võib ka meil neid küsitlusi läbi viia. Aga kus on siis Sotsiaalministeeriumi silmad, kõrvad, käed ja muu tegevusorganid varem olnud, et neid küsitlusi pole tehtud? 

Probleem on nendesamade lastekaitseorganisatsioonide tõstatanu aastaid üleval olnud. Island ei ole selline rändluspiirkond nagu Eesti, tegemist on siiski suletud, suhteliselt üksiku saarega, millele reisimine ja millelt reisimine on vägagi kulukas. Nii et Islandi näide kui ainus näide, mida Sotsiaalministeerium on kaasamise möödapääsmatu eeldusena selliste seadusmuudatuste puhul toonud, ei kannata selles mõttes kriitikat. 

Kuna lastekaitseorganisatsioonide hinnangut kinnitab näiteks ka Eesti Seksuaaltervise Liit, kes ütleb, et tänastes oludes võiks selle vanusepiiri tõstmine olla mõistlik, siis ma arvan, et neid argumente, miks seda teha, näib olevat piisavalt. Põhjused, miks seda mitte teha, on sageli, ütleme, keerukama mudeli väljapakkumised. Sellise vanusepiiri tõstmise vastased on avalikus dispuudis selgelt öelnud, et miks me siis küll ei õpeta lapsi, et õpetagem ometi lapsi.

Tõepoolest, ka laste õpetamine ja kasvatamine selles küsimuses on möödapääsmatu. Aga olgem ausad, selle eelnõu eesmärk on parandada laste kaitset ja igaüks, kellel on kodus kas siis poeglapsi või tütarlapsi olnud, teab tõepoolest, et 14-aastase kasvamisel 16-aastaseks muutub tema kriitikameel, n-ö vastuseis kõikvõimalikule mõjutamisele märkimisväärselt.

Kuigi õiguskomisjon oma otsusega selle eelnõu lugemise lõpetamist ei pooldanud, on minu üleskutse Riigikogule esimene lugemine siiski lõpetada, hääletada selle poolt ja püüda Riigikogus toimuvas diskussioonis lahendused leida, sest aastate jooksul siin kogetu näitab selgelt: kui me usume valitsuse lubadust, et midagi tehakse ära, mida siiamaani ei ole tehtud, siis lubaduseks see jääbki. Oludes, kus Riigikokku tulevad kokku eri ametkondade, ministeeriumide esindajad, käivitub diskussioon. Võin seda kinnitada päris mitme oma kogemuse põhjal, näiteks kogemus, mis on seotud minu poolt enne ette kantud riikliku statistika seadusegagi. Ehk tõsiasi, et ametkonnad ei kipu olulistes küsimustes Riigikogust eemal väga sisulist koostööd tegema, on siin majas korduvalt kinnitust leidnud. 

Mis on veel üks argumentidest, miks me peaksime selle eelnõu oma häältega siiski menetlusse jätma, vaatamata sellele, et õiguskomisjon, olgu need põhjused millised tahes, seda ei teinud. On täiesti selge, et laste kaitsmisel on ennekõike küsimus koostöös. Head kolleegid! Meil on siin saalis väga lihtne võimalus see koostöö käivitada. Nii minu kui ka teiste Riigikogu liikmete kogemus komisjonide töös viitab sellele, et seda koostööd asjana iseeneses väljaspool Riigikogu komisjone, nii kurb kui see ka ei ole, väga sageli lihtsalt ei eksisteeri. 

Nendest tõsiasjadest lähtuvalt ma oma ettekande lõpetan ja palun tõepoolest võimaluse korral vältida selle eelnõu menetlusest väljajätmist. Põhjusi, miks menetlust jätkata, on üles loetud piisavalt ja Riigikogu asi on loomulikult näidata selgroogu ning võimet valitsusasutusi koostööle kallutada. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Küsimuseks saab sõna Väino Linde. Palun!

Väino Linde

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kust on see number 16 teil saadud? Miks mitte näiteks 15, millal isikud saavad endale tsiviilõiguslikus mõttes laialdased õigused, või miks mitte 18, millal isikud saavad endale poliitilises mõttes valimisõiguse?

Marek Strandberg

Healt ettekandjalt oleks võinud ka küsida, et miks mitte 12 või 10, sellepärast et need kõik on arvud. Nagu öeldud, lähtusime soovitustest, mida on andnud Lapse Huvikaitse Koda ja tema liikmed. Nemad rõhuvad küllalt selgelt tõsiasjale, et need vanused, nii nagu nad kuskil välja kujunenud on, haakuvad moel-teisel teatud rändluspiirkondadega. Põhjamaa rändluspiirkonnas on see vanus Lätis ja Soomes 16, Rootsis mäletamist mööda 15. 

Küsimus on selle vanuse tõstmises 14-st kõrgemale ja loomulikult on see ju seadusandja kaaluda, kas see võiks olla 15 või 16. Kindlasti mitte ei ole otstarbekas tõsta seda eelmainitud põhjusel 18 peale. See ongi poliitilise kaalumise koht. Lihtsalt hirmust, et mine tea, mis saab, kui me muudame mõnda arvu seadustes ja tekitame mingisuguse arusaamatu olukorra, ei maksa veel seadusi menetlusest välja arvata. 

Seda enam, et ega põhjus ei ole mitte pelgas arvu muutmises, vaid nagu öeldud, argumentatsioonis, mis lähtub nii rändluspiirkonna loogikast kui ka tõsiasjast, et laste kriitikameel ja valmidus Eesti oludes ei ole asjatundjate hinnangul selline, kui võiks. Ehk ka täna siin arutatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse aspektid, koolihariduse aspektid tulevad ju kõik arvesse ja väga sageli pole poliitilised kaalutlused mitte matemaatilised, vaid ühiskonna erinevatest huvi- ja esindusgruppide hoiakutest lähtuvad otsused.

Aseesimees Keit Pentus

Näib, et rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, lugupeetud ettekandja! Juhtivkomisjoni ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Elle Kulli!

Elle Kull

Austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas käesoleva aasta 1. juuni istungil Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud karistusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu algataja esindajana viibis komisjoni istungil Marek Strandberg, Justiitsministeeriumi esindajana osales arutelul karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Tuuli Ploom. Komisjoni liikmed ja eelnõu esitaja olid tutvunud ka Vabariigi Valitsuse arvamusega. 

Valitsuse seisukoht oli eelnõu sel kujul mitte toetada. Valitsus põhjendas oma arvamust, toetades väga mitmeid Justiitsministeeriumi seisukohti. Peamise põhjusena toodi ära see, et seni pole analüüsitud vanusepiiri tõstmisega kaasnevaid võimalikke riske ja mõjusid. Vanusepiiri tõstmine 14-lt 16-le ei pruugi last kaitsta, vaid pigem põhjustada olukorra, kus noored ei julge pöörduda arsti poole, mis omakorda võib kaasa tuua soovimatute raseduste ning seejärel ka abortide kasvu ja soosida suguhaiguste, sh HI-viiruse levikut. Kanadas, kus 2008. aasta mais tõsteti ea piiri 14-lt 16-le, on mitmed organisatsioonid, näiteks Kanada Seksuaaltervise Föderatsioon ja Aidsi Selts, sellist otsust teravalt kritiseerinud. 

Kõnealuses küsimuses on noored ise avaldanud tugevat vastuseisu. Eesti Noorteühenduste Liit, mis ühendab 53 Eestis tegutsevat noorteühendust, on meedia vahendusel korduvalt rõhutanud, et vanusepiiri tõstmine ei tooks muutust noorte seksuaalkäitumises. Eesti Noorteühenduste Liit on seisukohal, et pigem tuleks keskenduda noorte teadlikkuse tõstmisele ja seksuaalkäitumisalase hariduse edendamisele ning teavitada neid võimalikest suguelu alustamisega kaasnevatest tagajärgedest, sest just selles osas on ENL-i hinnnagul kõige enam puudujääke.

Island on aga väga positiivne näide sellest, kuidas tõsteti seksuaalse enesemääramise ea piiri. Island on olnud üks viimaseid Euroopa ja meie lähiümbruskonna riikidest, kus ea piir tõsteti 14-lt 15-le eluaastale. Sellele otsusele eelnes aga väga põhjalik ja pikk töö. Töötati välja metoodika, leiti inimressurss, töötati kooliealiste lastega. Kõigepealt tehti lastele põhjalikult selgeks, mida vanusepiir üldse tähendab, millised on nende õigused ja kohustused ning mida vanusepiiri tõstmine või langetamine konkreetselt iga lapse jaoks tähendab, millised on kaasnevad ohud jne. Alles pärast sellist põhjalikku selgitustööd küsiti laste käest, kas nad peavad vanusepiiri tõstmist vajalikuks, on ise selleks valmis, ja kui peavad, siis kui palju tuleks tõsta. Enamik Islandi lapsi leidis, et jah, 14 aasta asemel oleks 15 parem.

Sotsiaalministeerium on väljendanud kindlat soovi viia enne, kui eapiiri tõstmiseks läheb, ka meie laste seas läbi samasugune uuring. Sotsiaalministeerium kaalub vanusepiiri tõstmist 15 eluaastale. Tegemist on sedavõrd olulise ja tõsise teemaga, mida tuleb enne väga põhjalikult arutada, otsuseid ei saa siin teha kiirustades. Enne tasuks kindlasti analüüsida ka teiste riikide praktikat. Näiteks Austrias on eapiiriks samuti 14 nagu Eestiski, kuid sisaldab lisatingimust, et alla 16 aasta vanuse noore puhul peab olema küpsus, st sisaldab küpsusnõuet. Paljudes riikides tehakse vahet ärakasutamisriskiga ja ärakasutamisriskita vahekorral. Ärakasutamisriskiga vahekorra all peetakse silmas usaldus-, autoriteedi- või sõltuvussuhet, nagu näiteks õpetaja, pereliikme, lastekodu personali jne puhul, ning sel juhul kehtib kõrgem eapiir ja karmimad karistused. Näiteks Inglismaal on eapiir 16 aastat, kuid ärakasutamisriski puhul on see 18 aastat.

Eri riigid on sätestanud eapiiri kehtestamisel erinevaid kaasusi. Õiguskomisjoni liige Eerik Salumäe tõi komisjonis välja päris tähelepanuväärse aspekti, et just enamikus katoliiklikes riikides on eapiir üllatuslikult madal. Ilmselt toimivad seal muud moraalsed mehhanismid, mistõttu selline madal piir katoliiklike põhimõtetega vastuollu ei lähe. See on mõtlemapanev fakt, mis näitab, kui oluline roll on noorte seksuaalkäitumises ühiskonnas väljakujunenud tavadel ja tõenäoliselt ka kodul. Kõiki asju ei peagi alati seadusega reguleerima. Ka seksuaaltervise liidu hinnagul on seksuaaleluga vara alustajad sagedamini need, kes ei tunne ennast kodus või siis koolis turvaliselt. Seksuaaleluga alustamise keskmine vanus Eestis on 17,5 aastat.

Õiguskomisjon on käsitlenud eapiiri tõstmise teemat juba alates 2009. aastast päris mitmel ümarlaual ja sealhulgas on mitmel korral käsitletud veel kõike seda, mis seondub pedofiiliaga. Õiguskomisjon on selle Riigikogu koossseisu ajal menetlenud mitmeid seadusmuudatusi, mis vähendaksid laste seksuaalse ärakasutamise riski. Näiteks karistusregistri päringud, millega lapsevanematele ja ka tööandjatele on loodud võimalus kahtluse korral teha päringuid karistusregistrisse, et lastega ei satuks tegelema isikud, kes on süüdi mõistetud lastevastase seksuaalse iseloomuga kuriteos. 2009. aastal karmistati karistusi alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude eest. 2010. aastal kriminaliseeriti grooming. Kõigis eelnimetatud seadustes käsitletakse meil alaealisena kuni 18-aastast noort vaatamata kehtivale vanusepiirile. Eks needki juba toimivad seadused kaitse alaealisi seksuaalse ärakasutamise eest täiskasvanute poolt. Ka ärakasutamisriskiga juhtumid alaealiste osas on kehtivas karistusseadustikus seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude peatükis täpselt reguleeritud.

Komisjoni üksmeelne seisukoht esitatud eelnõu suhtes oli, et eapiiri tõstmise muudatust ei ole mõtet teha kergekäeliselt ja kiiresti. Võib ju küll väita, et kavas on eelnõu täiendada ja muuta, kuid komisjon saab lähtuda tekstist, mis on esitatud, mitte võimalikest mõtetest, mis kellelgi on. Komisjoni selge hoiak oli oodata valitsuse poolt juba lähemal ajal lubatud analüüsi sel teemal, et siis selle pinnal kavandada edasised sammud. Komisjon otsustas suunata eelnõu 728 Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele ettepanekuga eelnõu tagasi lükata.


Aseesimees Keit Pentus

Aitäh! Ka teile on üks küsimus. Küsimuseks saab sõna Aleksei Lotman. Palun!

Aleksei Lotman

Aitäh! Hea ettekandja! Nimetasite eelnõu vastuvõtmise puhul võimaliku riskina seda, et noored hakkaksid varjama soovimatuid rasedusi ja sellega riskid justkui kasvaksid. Kas te selgitaksite, kuidas komisjon sai seda näha riskina noorte käitumises, kui käesolev seaduseelnõu noorte käitumist üldse ei puuduta, vaid puudutab täisealise isiku käitumist noorte suhtes?

Elle Kull

Ma arvan siiski, et see puudutab ka noori, kes on seotud sellise suhtega. Selles mõttes, et noorel võib tekkida hirm, et ta on olnud n-ö kriminaalses suhtes endast vanema inimesega, ja ta ei julge arsti poole pöörduda või rääkida murest kodus vanematele. Ma arvan, et suhe ei ole kunagi ühepoolne, vaid siin on riivatud mõlemad pooled.

Aseesimees Keit Pentus

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, austatud ettekandja! Kas on soov avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Marek Strandberg

Head kolleegid! Äsja kuulsite küllaltki klassikalist vastuseisu suhteliselt mõistlikule otsusele. Vastuväited, nagu te isegi tähele panite, koosnesid suurest hulgast loogilistest hüpetest, mida pigem on põhjust nimetada demagoogiaks. Näiteks kui öeldi, et selle vanusepiiri tõstmine ei ole mõistlik, kuna Kanadas juhtus nii, siis järgmisena kuulsime seda, kuidas Suurbritannias on see vanus 16 ja erandjuhtudel koguni 18. Ja see 18 aastat on väga kaalutletud moel sisse toodud just nimelt selles kontekstis, kui inimene võib olla sõltuvussuhtes, tugevas sõltuvussuhtes sellest, kes temaga parasjagu vahekorda kavatseb astuda.

Nii et me näeme veel kord seda, et diskussiooni vältida on alati väga lihtne. Praegusel juhul me näeme küllaltki selgelt, kuidas ka Sotsiaalministeerium püüab oma tegemata tööd ja analüüsid mõnes mõttes tuua sellesama eelnõu tagaslükkamise argumendiks. Samas olen ma veendunud, et just nimelt diskussioon Riigikogus, avatud diskussioon Riigikogus on see koht, kus me need argumendid võimalikult ruttu kätte saame, kus me saame ühe laua taha.

Vaatamata sellele, et valitsus väidab üldjoontes käituvat kaasamises hea tava järgi, on praktiliselt ikka nii, et inimesed tulevad vaid Riigikogu komisjonis laua taha ja asuvad arutama neid teemasid, mida nad muidu ei aruta. Ma ei oska seletada, milles on põhjus – kas lihtsalt asjaolu, et ametkonnad on kummalises rivaalitsevas seisundis, kas selles, et üks või teine ametnik või osakond on jätnud mingi töö tegemata. Riigikogus, uskuge mind, juhtub see, nagu te endigi kogemus ütleb, et needsamad ametnikud ja ametiasutused, mis muidu koostööd ei harrasta, hakkavad seda tegema, sest on eelnõu oma menetlusetappidega, oma kohustuslike toimingutega, ja siis hakataksegi rääkima. See on koht, kus õnneks, nagu me oleme kogenud, kaob ära see hirm, et tegemata tööd muutuvad kellegi jaoks probleemiks. Ei, siin muutuvad tegemata tööd hoopis võimaluseks need tööd ära teha ja sealjuures teha ära ka analüüsid – selles ei ole midagi kummalist.

Karta kaherealist eelnõu, mille ainuke sisu on kahe võrra kasvatada vanust, on kõnealusel juhul Sotsiaalministeeriumi poolt veidikene pentsik. Aga ma arvan siiski, et ei oleks midagi hirmsat, kui Riigikogu seda eelnõu menetleks. Ega komisjonide roll ei ole ju kunagi anda lõplik vastus, vastupidi, Riigikogu, parlament on see koht, kus räägitakse, räägitakse läbi mitmed teemad, ja see, kui Riigikogu kardab rääkida läbi selle vanuse tõstmise küsimuses, muuta seda niivõrd lihtsat eelnõu, mõjub veidi imekspandavana.

Eks mõelge siis ise, mida te ütlete nendesamadele lastekaitseorganisatsioonidele, kui teilt küsitakse, miks siis ometi hetkel, kui oli võimalik avada diskussioon, tuldi välja põhjendustega, mis on selgelt tööd mitteteinud ametnike ette kirjutatud, kus räägitakse hirmujutte sellest, kuidas vanuse tõstmine tekitaks millegi tõttu, ilma mingisuguse loogilise või käitumisliku põhjuseta justkui hirmu minna arsti juurde ja kõnelda oma probleemidest. Vastupidi, meil peaks olema julgust see muudatus teha, julgust kutsuda ühiskonnas esile diskussioon. Sest uskuge, kui te selle eelnõu menetlusest välja hääletate, siis see diskussioon lõpeb, nii nagu ta pole ühiskonnas kunagi isegi mitte alanud. Ja see on ka põhjus, miks ma arvan, et seda laadi, väga lihtsa tekstiga eelnõud peaksid leidma oma koha Riigikogus.

Sellepärast et ega ka ametnik ju väga naljalt oma ministeeriumi või ülemuse tahtest lähtuvalt avalikult ajakirjanduses ei räägi, miks ta arvab nii, naa või kolmandat moodi.
Kui siin oli juttu sellest, kuidas Islandis seda asja korraldati väga avalikult ja mõistlikul moel, siis just Riigikogus selle eelnõu menetlemine on viis, kuidas me saame seda asja avalikult ja mitmekülgsel moel ajada. Miks küll siis seda vältida?

Nii et põhjusi, head kolleegid, selle eelnõu menetlemist jätkata, nagu te näete, on küll ja veel. Vastuväited, miks seda mitte teha, lähtuvad küllaltki selgelt mitte Riigikogu liikmete arusaamast, vaid ennekõike ametnike kirjutatud põhimõtetest, miks nad ei soovi, et seda asja Riigikogus menetletaks. Kaua me kannatame seda, kuidas ametnike tegemata jätmised jäävadki tegemata jätmisteks ja lubadusteks edaspidi kunagi midagi ära teha? Ma arvan, et mul ei ole mõtet öelda, mis materjalist tempel Riigikogu sellises kontekstis jälle on. 

Võtkem härjal sarvist, alustagem seda diskussiooni, kui see on võimalik, lihtsa hääletamisega! Hääletagem ja vaatame siis, mis ühiskonnas juhtuma hakkab. Jumal paraku, iga siin saalis istuv inimene teab, et kui see diskussioon käest ära läheb, on ju võimalik seda igal hetkel poliitilisel moel katkestada. Jätta algatamata sisuline diskussioon meie laste ja lastekaitse jaoks olulistel teemadel on mõnes mõttes patt. Pugeda argumentide taha, mille loogiline kooskõla on ebaselge, ebamäärane ja pigem demagoogiline – see ei ole üldse mitte põhjendatud. Seetõttu on mul veel kord palve hääletada selle eelnõu menetlusest väljaarvamise vastu ja jätkata selle minu arvates olulise asja käsitlemist Riigikogus. Seda enam, et vaadake, kui oluline see on – nii väiksest asjast on ametnikud nii palju juttu kirjutanud ning mina ja kolleegid ka siin palju rääkinud. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Eelnõu juhtivkomisjon tegi ettepaneku see eelnõu tagasi lükata. Me peame selle ettepaneku läbi hääletama. Alustame hääletamise ettevalmistamist.

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 728 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!

Ettepanekut toetas 30 Riigikogu liiget, vastu oli 3 Riigikogu liiget. 
Seaduseelnõu 728 on menetlusest välja langenud.